Kuhu on kadunud inimlikkus?
Ehk olin enne piisavalt sinisilmne ja naiivne ning ei osanud näha seda, mida juba pikemat aega rõhutatakse – sõltuvust. Sõltuvust pidevast informatsioonivoost, teiste elust, draamast ja kohast kus seda kõike on lausa lademetes – suhtlusvõrgustikust. Pikalt juurelnud, vaadelnud ja arutlenud, jõudsin järeldusele, et enamik minu tutvusringkonnast ja ka minu ümber olevatest inimestest vaevleb justnimelt selle sama sõltuvuse käes. Pingutasin mälu päris korralikult, mõeldes, millal sain viimati ühe päris - oma käega kirjutatud - kutse sünnipäevale? Ilmselt jäi see aega, mil muru oli roheline ja mina veel noor. Tõsi, veel paar aastat tagasi edastati sünnipäevakutse – uhked,sädelev meilile, mis on ju natuke intiimsem variant teise inimese poole pöördumiseks kui Facebookis järjekordse sündmuse loomine. Millal mulle keegi käsitsi kirjutas? Ilmselt oli see neli aastat tagasi saadud postkaart ja seda ka vaid selletõttu, et osalesin projektis, kus üle maailma inimesed adressaati tundmata postkaardi teele panevad. Mõte pole küll päris sama, aga piisavalt lähedal. Aga millal sõber või sõbranna saatis postkaardi uue aasta tervitusega? Ilmselt vastust teab vaid aeg enne Interneti leiutamist.
Aga kas keegi meist tunneb end sellepärast halvasti, et ta oma käega seda kirja ei kirjuta või silmast silma sünnipäevale ei kutsu? Ilmselt mitte. Kas ma ise tundsin end halvasti soovides sõbrale õnne sotsiaalmeedia vahendusel, teades, et ilusam ja viisakam viis oleks talle hoopis helistada.
Arvuti ja sotsiaalmeedia on meie elu nii üle võtnud, et me kaotame oma inimliku külje, asendades selle ebamäärase sinise ekraani ja klaviatuuri klõbinaga. Millal viimati oma sõbrad-sõbrannad kokku võtsime ja koos välja läksime nii, et kellegi nutikas telefon iga minuti tagant nõudlikult ei piiksunud andes teada uuest sõnumist või e-kirjast. Isegi koos väljas olles leiab keegi ikka selle aja kus kõigile märku anda enda asukohast, toidust või seltskonnast. Hea õhtu eest ei öelda tänusõnu mitte silmast silma, vaid järgmisel hommikul sotsiaalmeedia vahendusel, mida kõik saavad lugeda ja kommenteerida. Me oleme ninapidi telefonis igal hetkel: valgusfoori all rohelist tuld oodates ja koolitundide igavad hetked mööduvad telefonis mängides või suheldes. Me annetame visates „laike” pildile, mida keegi oma seinal jagas, adumata, et võib-olla oleks ilusam minna loomade varjupaika ja küsida mida me teha saaksime.
Kas keegi tunneb end sellepärast halvasti? Vaevalt. Kui tegin kord oma tuttavale märkuse selle kohta, et lõunat süües võiks ju tähelepanu pöörata kaasvestlejale aga mitte telefonile, vastas ta, et ma ei tea midagi.
Aeg on teine küsimus, mis tekitab minus viimasel ajal vastakaid tundeid. Kui tihti ja kui palju kasutame lauset „Mul ei ole üldse kohe aega olnud!”. Sellega vabandame välja oma soikujäänud suhted sõpradega, tegemata tööd koolis-kontoris ja mina vabandan välja oma autokooli eksamite tegemata jätmist juba aasta aega. Kas me ajakitsikus on ikka tegelikult nii suur?
Muidugi, kõigil meil on oma päevatoimetused: koolipinki nühkivad inimesed maadlevad eksamite, kontrolltööde ja koduste töödega, töölkäivad emad-isad peavad hea seisma korras kodu, puhaste riiete ja viisakate laste eest. Aga kas kõigi nende trennide, tööde, pannide-lappide vahel ei ole tõesti üht hetke, mil end arvutiekraanist lahti sikutada, helistada sõbrale ja tassike kohvi võtta? Kas kaks tänavavahet kaugemal elav sõber pigem ei jõua oma tagumikku toolilt liigutada või ta tõesti leiabki, et kolm tundi Facebooki vahendusel vesteldud juttu on täiesti samaväärne kohvitassi taga öelduga? Kas inimesega kohtumine on niivõrd palju rohkem väsitavam kui kiire klaviatuuriga klõbistamine segatuna uudiste, newsflashide ja postitustega? Kas me oleme mõelnud tegelikult millele meie aeg tegelikult kulub? Peamiselt sinise ekraani vaatamisele ja puldi toksimisele või klaviatuuriklahvi vajutamisele. Selle aja, mille kulutame ebavajaliku informatsiooni kogumisele võiksime asendada rahuliku metsas jalutamisega, mis maandaks stressi, suheldes sõbraga ja küsides:”Kuidas Sul läheb?” küsimus, mis pealtnäha ei tähenda palju, aga ometigi näitab huvi teise inimese vastu. Ja mida vajab iga inimolemus? Tähelepanu, tähelepanu teiselt inimeselt. Kui me hästi järele mõtleme, siis võib-olla ei ole meie tööasju siiski nii palju, et me ei jõuaks võtta päevast tundi-kahte, et teha üks jalutuskäik või juua üks tassike kohvi ja naeratada teisele päriselt, mitte emotikoni abil. Kas me kaotame selle kahe tunniga midagi üliolulist oma elust? Ma ei usu.
Kas tuleb veel tagasi aeg, mil keskendutakse teistele inimestele? Kus pööratakse tähelepanu enda ümber olevale ja seda mitte helesinise ekraani läbi, vaid päriselt – kohe ja praegu? Kas ükskord võetakse kätte ja sõbrale soovitakse õnne õhtul võttes kaasa lill ja tort, kadunud koera otsitakse käies tänaval ja hüüdes, aga mitte Facebooki vahendusel? Kus sõbrad on prioriteediks kogu õhtu vältel, olenemata sellest, kas telefon taskus piiksub või mitte? Kas see kõik tänapäeva kiiresti arenevas maailmas on võimalik vaid siis kui lubatud elektrikatkestus kolmeks päevaks meil kogu masinavärgi kinni keerab ja meil ei jää üle muud kui suhelda oma naabriga päriselt, hoides kokku majakaaslastega ja see aeg üle elada.
Võib-olla oleks meil rohkem aega kui me lülitaks korraks oma telefoni hääletule, arvuti nupust kinni ja astuks välja. Unustaksime meile valetavad erakonnad, madalad palgad ja halvad töötingimused, need ju tegelikult ei loe – loeb see, mis meist kõigist alles on. Mulle meeldis hiljuti ajakirjandusse tulnud mõte, et probleem ei ole mitte demokraatias, mitte valitsuses, vaid inimestes. Inimestes, kes on kaotanud oma inimlikkuse, kaotanud oskuse vaadata ja mõelda. Järjest pealesuruvad uudised mitte ei avarda, vaid nüristavad meid, teiste elu seigad ei muuda meie elu rohkem värvikamaks või põnevamaks, see näitab, et meil endil ei ole lihtsalt muud põnevat teha. Vaadates mööda hetkeolukorrast valitsuses ja madalast palgast ja üürikorterist, milles pole saanud remonti teha alates uue vabariigi tekkest, näeme inimesi: neid, kes tegelikult sisimas siiski tahaksid pärissuhtlust. Kellele ei lähe korda see piiksuv e-mail telefonis või õnnesoov läbi sotsiaalmeedia, vaid tõelised õnnesoovid – näost näkku. Nemad on aga vähemuses ja ilmselt jäävad ka nemad selle halli massi alla, saades üheks nendest zombiestunud telefoninäppijatest. Võib-olla ei pea me mõtlema neile surnust ülestõusnud zombiedele, kes meie maailma üle võtavad, me ise oleme nendeks muutunud.
Alanud jõulukuul oleks paslik nautida seda vaikust, mis maa peale on tulnud. Seda pehmet valget lund, vaadata seda mitte vastikut nuhtlust linnatänavatel, vaid midagi, mis toob meisse seda head vaikset rahu. Detsembrikuul on mingi maagiline võime panna oma elu ümber vaatama, ehk isegi korraldusi tegema. Ja üks lubadus, üks uus elukorraldus võiks lubadus olla inimlikum: aidata abivajajalt päriselt, küsides teiselt kuidas tal läheb ja kutsudes ta enda juurde kohvi jooma ja kooki sööma. Võib-olla see ehmatab algul, aga on siiski rõõmustav ja vabastav kogemus. Võib-olla siis saame ka oma inimliku külje tagasi. Ehk olin enne piisavalt sinisilmne ja naiivne ning ei osanud näha seda, mida juba pikemat aega rõhutatakse – sõltuvust. Sõltuvust pidevast informatsioonivoost, teiste elust, draamast ja kohast kus seda kõike on lausa lademetes – suhtlusvõrgustikust. Pikalt juurelnud, vaadelnud ja arutlenud, jõudsin järeldusele, et enamik minu tutvusringkonnast ja ka minu ümber olevatest inimestest vaevleb justnimelt selle sama sõltuvuse käes. Pingutasin mälu päris korralikult, mõeldes, millal sain viimati ühe päris - oma käega kirjutatud - kutse sünnipäevale? Ilmselt jäi see aega, mil muru oli roheline ja mina veel noor. Tõsi, veel paar aastat tagasi edastati sünnipäevakutse – uhked,sädelev meilile, mis on ju natuke intiimsem variant teise inimese poole pöördumiseks kui Facebookis järjekordse sündmuse loomine. Millal mulle keegi käsitsi kirjutas? Ilmselt oli see neli aastat tagasi saadud postkaart ja seda ka vaid selletõttu, et osalesin projektis, kus üle maailma inimesed adressaati tundmata postkaardi teele panevad. Mõte pole küll päris sama, aga piisavalt lähedal. Aga millal sõber või sõbranna saatis postkaardi uue aasta tervitusega? Ilmselt vastust teab vaid aeg enne Interneti leiutamist.
Aga kas keegi meist tunneb end sellepärast halvasti, et ta oma käega seda kirja ei kirjuta või silmast silma sünnipäevale ei kutsu? Ilmselt mitte. Kas ma ise tundsin end halvasti soovides sõbrale õnne sotsiaalmeedia vahendusel, teades, et ilusam ja viisakam viis oleks talle hoopis helistada.
Arvuti ja sotsiaalmeedia on meie elu nii üle võtnud, et me kaotame oma inimliku külje, asendades selle ebamäärase sinise ekraani ja klaviatuuri klõbinaga. Millal viimati oma sõbrad-sõbrannad kokku võtsime ja koos välja läksime nii, et kellegi nutikas telefon iga minuti tagant nõudlikult ei piiksunud andes teada uuest sõnumist või e-kirjast. Isegi koos väljas olles leiab keegi ikka selle aja kus kõigile märku anda enda asukohast, toidust või seltskonnast. Hea õhtu eest ei öelda tänusõnu mitte silmast silma, vaid järgmisel hommikul sotsiaalmeedia vahendusel, mida kõik saavad lugeda ja kommenteerida. Me oleme ninapidi telefonis igal hetkel: valgusfoori all rohelist tuld oodates ja koolitundide igavad hetked mööduvad telefonis mängides või suheldes. Me annetame visates „laike” pildile, mida keegi oma seinal jagas, adumata, et võib-olla oleks ilusam minna loomade varjupaika ja küsida mida me teha saaksime.
Kas keegi tunneb end sellepärast halvasti? Vaevalt. Kui tegin kord oma tuttavale märkuse selle kohta, et lõunat süües võiks ju tähelepanu pöörata kaasvestlejale aga mitte telefonile, vastas ta, et ma ei tea midagi.
Aeg on teine küsimus, mis tekitab minus viimasel ajal vastakaid tundeid. Kui tihti ja kui palju kasutame lauset „Mul ei ole üldse kohe aega olnud!”. Sellega vabandame välja oma soikujäänud suhted sõpradega, tegemata tööd koolis-kontoris ja mina vabandan välja oma autokooli eksamite tegemata jätmist juba aasta aega. Kas me ajakitsikus on ikka tegelikult nii suur?
Muidugi, kõigil meil on oma päevatoimetused: koolipinki nühkivad inimesed maadlevad eksamite, kontrolltööde ja koduste töödega, töölkäivad emad-isad peavad hea seisma korras kodu, puhaste riiete ja viisakate laste eest. Aga kas kõigi nende trennide, tööde, pannide-lappide vahel ei ole tõesti üht hetke, mil end arvutiekraanist lahti sikutada, helistada sõbrale ja tassike kohvi võtta? Kas kaks tänavavahet kaugemal elav sõber pigem ei jõua oma tagumikku toolilt liigutada või ta tõesti leiabki, et kolm tundi Facebooki vahendusel vesteldud juttu on täiesti samaväärne kohvitassi taga öelduga? Kas inimesega kohtumine on niivõrd palju rohkem väsitavam kui kiire klaviatuuriga klõbistamine segatuna uudiste, newsflashide ja postitustega? Kas me oleme mõelnud tegelikult millele meie aeg tegelikult kulub? Peamiselt sinise ekraani vaatamisele ja puldi toksimisele või klaviatuuriklahvi vajutamisele. Selle aja, mille kulutame ebavajaliku informatsiooni kogumisele võiksime asendada rahuliku metsas jalutamisega, mis maandaks stressi, suheldes sõbraga ja küsides:”Kuidas Sul läheb?” küsimus, mis pealtnäha ei tähenda palju, aga ometigi näitab huvi teise inimese vastu. Ja mida vajab iga inimolemus? Tähelepanu, tähelepanu teiselt inimeselt. Kui me hästi järele mõtleme, siis võib-olla ei ole meie tööasju siiski nii palju, et me ei jõuaks võtta päevast tundi-kahte, et teha üks jalutuskäik või juua üks tassike kohvi ja naeratada teisele päriselt, mitte emotikoni abil. Kas me kaotame selle kahe tunniga midagi üliolulist oma elust? Ma ei usu.
Kas tuleb veel tagasi aeg, mil keskendutakse teistele inimestele? Kus pööratakse tähelepanu enda ümber olevale ja seda mitte helesinise ekraani läbi, vaid päriselt – kohe ja praegu? Kas ükskord võetakse kätte ja sõbrale soovitakse õnne õhtul võttes kaasa lill ja tort, kadunud koera otsitakse käies tänaval ja hüüdes, aga mitte Facebooki vahendusel? Kus sõbrad on prioriteediks kogu õhtu vältel, olenemata sellest, kas telefon taskus piiksub või mitte? Kas see kõik tänapäeva kiiresti arenevas maailmas on võimalik vaid siis kui lubatud elektrikatkestus kolmeks päevaks meil kogu masinavärgi kinni keerab ja meil ei jää üle muud kui suhelda oma naabriga päriselt, hoides kokku majakaaslastega ja see aeg üle elada.
Võib-olla oleks meil rohkem aega kui me lülitaks korraks oma telefoni hääletule, arvuti nupust kinni ja astuks välja. Unustaksime meile valetavad erakonnad, madalad palgad ja halvad töötingimused, need ju tegelikult ei loe – loeb see, mis meist kõigist alles on. Mulle meeldis hiljuti ajakirjandusse tulnud mõte, et probleem ei ole mitte demokraatias, mitte valitsuses, vaid inimestes. Inimestes, kes on kaotanud oma inimlikkuse, kaotanud oskuse vaadata ja mõelda. Järjest pealesuruvad uudised mitte ei avarda, vaid nüristavad meid, teiste elu seigad ei muuda meie elu rohkem värvikamaks või põnevamaks, see näitab, et meil endil ei ole lihtsalt muud põnevat teha. Vaadates mööda hetkeolukorrast valitsuses ja madalast palgast ja üürikorterist, milles pole saanud remonti teha alates uue vabariigi tekkest, näeme inimesi: neid, kes tegelikult sisimas siiski tahaksid pärissuhtlust. Kellele ei lähe korda see piiksuv e-mail telefonis või õnnesoov läbi sotsiaalmeedia, vaid tõelised õnnesoovid – näost näkku. Nemad on aga vähemuses ja ilmselt jäävad ka nemad selle halli massi alla, saades üheks nendest zombiestunud telefoninäppijatest. Võib-olla ei pea me mõtlema neile surnust ülestõusnud zombiedele, kes meie maailma üle võtavad, me ise oleme nendeks muutunud.
Alanud jõulukuul oleks paslik nautida seda vaikust, mis maa peale on tulnud. Seda pehmet valget lund, vaadata seda mitte vastikut nuhtlust linnatänavatel, vaid midagi, mis toob meisse seda head vaikset rahu. Detsembrikuul on mingi maagiline võime panna oma elu ümber vaatama, ehk isegi korraldusi tegema. Ja üks lubadus, üks uus elukorraldus võiks lubadus olla inimlikum: aidata abivajajalt päriselt, küsides teiselt kuidas tal läheb ja kutsudes ta enda juurde kohvi jooma ja kooki sööma. Võib-olla see ehmatab algul, aga on siiski rõõmustav ja vabastav kogemus. Võib-olla siis saame ka oma inimliku külje tagasi.
