Minu puhul sai kõik kindlasti alguse kodust. Isa elas eraldi teises linnas ning temaga puutusin kokku korra kvartalis, ema minu kasvatamises samuti suurt ei osalenud, kuigi eksisteeris samuti meie ehk minu vanavanemate juures.

Põhiliselt kasvatasid mind just vanavanemad nii palju, kui kodus olin. 16-aastaselt kolisin kodust välja ja 18-aastaselt sattusingi arestimajja, mis muutis mu elu kardinaalselt.

Minu jutu mõte on see, et kõik saab alguse kodust. Oleks minul olnud hoolivad ja armastavad vanemad, siis poleks seda kõike minunga kindlasti juhtunud. Tekkisidki valed sõbrad, vargused, igapäevased alkoholitarbimised, vandaalitsemine jne. Minu puhul tõi lõpuks mõistuse pähe see, kui ma arestimajast pääsesin. Ma ei soovi enam eales sinna tagasi sattuda ja vaadata trellide tagant kevadist ilma, istudes ise kahe teise kriminaaliga ja vahtides nendega tõtt.

Programmidesse, mis noori muudaks, mina ei usu. Käidi ka minuga korduvalt rääkimas valla sotsiaaltöötajate poolt ning ka kooli sotsiaaltöötaja üritas mind suunata. Kõik on siiski kinni inimese enda peas ja enne ei muutu midagi, kui inimene ise sellest aru ei saa või juhtub midagi sellist, mis muudaks selle inimese elu täielikult.

Hetkel elan täiesti täisväärtuslikku elu ja oman enda ettevõtet. Kui saaks, siis keeraks muidugi aega tagasi ning elaks elu teisiti, kuid kahjuks selliseid võimeid veel inimkonnal ei eksisteeri.

Hea lugeja! Kui ka sina oled läbi käinud keerulise nooruspõlve ja tahaksid seda kogemust Delfi lugejatega jagada, kirjuta oma lugu aadressil rahvahaal@delfi.ee!