2008. aastal, kui see sündmus esmakordselt aset leidis, toimus suurejooneline koristamine. Olin kohal minagi. Ajasin sõbrad-tuttavad kokku ja läksime ning tegime ära. Tookord oli ülesandeks ära koristada ühe mehe eramaa. Ta oli ostnud hulga maad, kuid enne tehingut ei käinud kogu ala läbi ning ühel päeval sai ebameeldiva üllatuse osaliseks. Ta oli ära ostnud kohalike inimeste prügimäe, mis peitis end ostmise hetkel ilmselt nõgesepõõsaste varjus. Tegemist oli ikka väga suure alaga, mis oli otsast otsani igasugust võimalikku prahti täis veetud.

Kokku korjasime mitu veoauto koormatäit prügi, mis sisaldas nii vanu kummikuid, telekaid kui ka erinevaid arstirohtusid. Kahjuks jäi ühest päevast väheks ning sinna jäi veel päris palju prahti maha. Kuid abi oli sellest kindlasti. Ja meie kokkukorjatud prügi ei läinud mitte Raadi lennuväljale oma järjekorda ootama, vaid suundus otse Torma prügilasse ladustamisele. See tuli omanikul loomulikult omast taskust kinni maksta.

2009. aastal, mil toimusid mõttetalgud, ma kahjuks kohale ei jõudnud. Kuid see-eest sai selgi korral kohale saadetud päris mitu sõpra, kes ka minu ideed lagedale ladusid.

Eelmisel aastal tuli end kirja panna kohalikele talgutele või registreeida ise oma talgud. Mina otsustasin selle viimase kasuks ning hakkasin ise talgujuhiks. Ülesandeks oli ära koristada prügi, mis vedeles tee ääres. Samuti tuli prügivabaks teha kohaliku metsajärve ümbrus. Kogu marsruudi pikkus oli ca 10 km, kuid selle läbikäimine ja koristamine võttis aega päris mitu tundi. Ja prügi oli samuti nii väikese teekonna kohta päris palju. Kokku saime üle 800 liitri prügi, mida on päris palju. Järve kaldal elav RMK üks kohalikke juhtivaid töötajaid lubas lahkesti kokkukorjatud prügi sinna avalikku prügikasti panna. Sellest jäi loomulikult väheks, kuid prügikotid jäid prügikasti kõrvale prügiautot ootama.

Tööle järgnes klassikaliselt talgusupi söömine ja arutasime ka, mis vajab ära tegemist järgmisel aastal. Sel aastal saab seltskond kindlasti jälle kokku aetud ning midagi ka ühiselt ära tehtud. Kord aastas pool päeva oma kodukohale pühendada ei ole ju palju nõutud ning seda võiks teha iga eestlane, mitte vaid osa meist. Samas on hea meel, et selline üritus on saamas traditsiooniks ning on kanda kinnitamas ka mujal maailmas. Ehk ongi Eesti Nokia Temme Ära!