Koolivägivalla ohver: minu kiusamist ei uskunud ei õpetajad ega vanemad
Sellised juhtumid algavad kodust ja probleem ei ole stereotüüpses mõtlemises, et ohvrid on tulnud halvast perekonnast ja nad on nõrgemad kui teised. Asi on kindlalt vastupidi. Ise selle kadalipu läbi teinuna julgen öelda, et see nõrgem pool on kiusajad. Miks ma selle ümber lükkan on väga lihtne. Ohver ei hakka neid tülitama ja kannatab kõik ära. Arvan, et tihtipeale kiusajatel on endal kodus mured ja nad ei oska end teistmoodi väljendada kui teistele haiget tehes. Kuigi see on juba väga kurb.
Nüüd põhikooli lõpetanuna olen mõistnud, et see, kelle peale need teravad nooled hakkavad lendama, on tingitud ka mingil määral esimesest õpetajast. Kuidas ta oma õpilastesse suhtub. Kas tal on lemmikud või mitte. Mina omal ajal ei olnud kohe kindlasti algkooli õpetaja eelistatud õpilane. Varsti tulidki pinali loopimised ja söögivaheajal laua all jalgadega togimised. Peale seda, kui olin pedagoogi käest kolmandat korda pahandada saanud. Esimest korda ma julgesin muret kurta, kui ma käisin kolmandas klassis. Kus ema esimest ja viimast korda helistas klassijuhatajale ning asjaosalised pidid kirjutama seletuskirja. See oli tõesti üks kord, kui see teema võeti rangelt üles. Mis sest, et rääkisin ainult ühest juhtumist, nende paljude seast. Kuigi mind süüdistati, samuti ka esimestes klassides, ujumistunnis kaasõpilase uputamises. Põhjuseks oli see, et olin saanud ujumise veidi aega enne neid selgeks.
Viiendas klassis pingeline hetk veidi aega tardus. Selle tardumise rikkus tolleks ajaks uus õpetaja, kes oli eesti keele filoloog. Ma olin tollel ajal ääretult vaikne ja tagasihoidlik. See juhtus siis, kui olin kuuendat aastat koolis käinud ning käimas oli samuse aine tasemetöö, mil minu pastakas sai tühjaks ning uut ma ei küsinud, jättes töö poolenisti tühjaks. Muidugi sai klass sellest teada. Pärast seda olin ma nagu katkutõves, keda ei tohtinud puudutada ega vastu minna. Minu esemed, k.a koolikott oli nende jaoks rõvedad. See koolikott oli ka tihti peale teisele poole koridori rännanud, sealt kuhu ma algselt olin teda paigutanud. See kõik oli juba piisavalt alandav, aga ma ei rääkinud sellest kellelegi.
Järgmine aasta sain tunda ka füüsilist vägivalda, kus loobiti mind kõikvõimalike asjadega: sendid, saiatükid jne. Selle lõpetasin kiiresti, paludes oma õel rääkida klassivenna emaga, kes oli ühtlasi ka tema kutsekooli kursajuhataja. Millele järgnes, nii nagu alati, hüüded "kitukaks" olemise kohta. See oli ka aasta, kui sain klassiõelt facebooki sõimukirju, kus üritasin ennast ka kaitsta, kuid asjata. Veebipolitseist ei teadnud sellel ajal midagi. See lugu lõppes minu poolt suhtlusportaalis ära blokkimisega. Nii nagu facebooki, rüüstati ka minu jopet kui ka muid kooli garderoobis olevaid esemeid. Nüüd oli teine kord, kui ma julgesin koolis toimuvast juba uuele klassijuhatajale rääkida. Tema mind tõsiselt siiski ei võtnud ja ütles, et nad ei ole sellised, nagu ma räägin ja ma kujutan endale ette.
Tõesti, ma olen nõus, et poevargale ei ole otsaette kirjutatud "varas". Samuti ei ole ka kiusaja sildistatud "kiusupunn". Seitsmendal aastal nõrkesin ma lõplikult ja oli ka esimene nutmapuhkemine. Kodus muutusin halvemuse suunas. Minu käitumine oli negatiivne. Mõnitades, nii nagu mind koolis, ema ja õde. Vihahoos ladusin vanemale ette, mis minuga iga päev toimub. Ei hakanud ta mind kuulamagi. Mõeldes, et valetan. Lõpuks kui ta aru sai, et räägin tõtt ja midagi on pahasti. Jõudis arusaamani, et mida tema sinna teha saab. Paraku saavad vanemad kõige rohkem tegutseda.
Võtsin kätte veel korra õpetajale seletada, aga seekord facebookis. Sellest oli isegi abi. Ta vähemalt rääkis õpilastega. Kuigi pärast seda ilmusid ikkagi minu kõrvadesse laused "kitukaks" olemise kohta. Olukord jahtus, kuid ilmus tagasi päevakorda. Ma olin õnnelik, siis kui sain endale poole aasta pealt teise õppekava. Nii oli mul võimalus klassist väheke eraldi olla, abiõpetaja juures, kes aitas õppimises järjepeale saada. Sündmuste käigus oli ka õppimisjärg kadunud. Selle õppekava saamiseks pidin käima ka psühholoogi juures, kes küsis ka sellise küsimuse, kas mind koolis kiusatakse? Vastasin ei. Ma ei tea, miks. See oleks olnud üks võimalus asjale punkt panna, kuid ei teinud seda ning enam hetke tagasi keerata ei saa. Usun, et tegu oli rohkem hirmuga, et kuidas minusse suhtub inimene, kes mu vastas istub. Kuid tegelikult ei tea ka seda, miks mul see hirm oli...
Eelviimasel aastal tegin endale, iga kord kooli minnes, piltlikult öeldes rauast kasti ümber, kuhu pardale ei saanud mitte keegi tulla, ka mitte õpetajad. Ma eirasin kõike ja kõiki. Eelkõige kommentaare, mis minu poole tulid. Viimane aasta toimus see kõik sama tempoga.
Ma olen õnnelik, et see kõik on läbi ja minevikus, lõplikult. Sõitsin peale põhikooli lõppu Põhja-Eestist Lõuna-Eestisse, Venemaa piirist vaid 18 km kaugusele, kooli õppima. Mul on nüüd toredad kursakaaslased ja olen suutnud minna eluga edasi. Ise loodan, et see ehk aitab kedagi ja et inimesed julgeksid rääkida kohe, mitte oodata, et ehk läheb paremaks. Kui ise midagi ei tee, läheb vaid hullemaks.
Kõige tähtsam on aga andestada!
