Koolivägivalla ohver: arvan, et ei suudagi kiusajatele andestada
Minu kiusamine sai alguse juba lasteaiast. Olin elanud üle vanemate lahkumineku, seega olin agressiivne ning mitte enda eale vastav. Kõik lasteaiakaaslased tõrjusid mind, isegi kasvatajad sõimasid mind kiskjaks, sest ma tegin kaaslastele haiget.
Olen eluaeg suurema kondiga olnud ja kohati ehk ka veidi ülekaaluline. Mäletan selgelt, kuidas mind sellepärast mängu ei võetud.
Käesoleva sajandi algusaastatel läksin ma kooli. Kuna käisin juba lasteaias ujumistrennis ning isa oli oma aja tippujuja, käisin ma edasi mööda seda rada. Valus oli hiljem kommentaar klassivennalt, kui juhuslikult kuulis, et läksin ka tennisetrenni: "Ta ei jõua ju muud teha peale ujumise!" Mis see tema tagumikku torkis? Et ikka haiget teha.
Algklassides ma otseselt ei mäletagi kiusamist. Kui ausalt tunnistada, ei mäleta ma seda aega eriti üldse - justkui peast pühitud. Ainus, mis ma mäletan, oli see, et ma ei meeldinud oma klassijuhatajale ning üllatus-üllatus, seesama õpetaja on nüüd ka minu noorema õe klassijuhataja.
Kolmanda klassi lõpus oli mul võimalus vahetada kooli. Läksin pisikesse kooli, natuke kaugemal oma kodust kui eelmine. Klassis oli vaid 12 õpilast, koolis ehk maksimaalselt 60.
Kohe algul tundus normaalne kool, kus kõik saavad kõigiga läbi ning erimeelsusi ei peaks tekkima, kuid kõik mu lootused ja ootused purustati kohe esimese päevaga. Astusin klassiruumi ja kuulsin kohe, kuidas klassivend hüüdis: "Oi, vaadake, see paks tuli!" Jah, üsna meeldiv algus oli.
Siis aga hakkasid õudused pihta. Ma polnud just jooksmises kõige kiirem või mängudes kõige osavam, sest eelmises koolis me selliseid asju ei teinud. Seetõttu olin ma saamatu ning värdjast algaja, kes ei saanud mitte millegagi hakkama.
Tundides ma ei julgenud klassi ette minna ega sõna võtta, sest iga mu sõna või lause oli nii vale ning selle tõttu ei julgenudki ma oma arvamust avaldada. Kui aga julgesin, olin jälle värdjas, kes kõigile närvidele käib.
Kuna arenesin teistest tüdrukutest veidi kiiremini, hakkasid ka päevad varem. Käsitöötunnis saime tüdrukutega ning õpetajaga rahulikult tüdrukute asju arutada, kuid minu jutt läks tänu klassiõdedele edasi poisteni. Poisid leidsid jälle põhjuse, miks mind kiusata ja nina alla hõõruda, millise väärarenguga ma olen.
Just üks klassivend, kes oli siis kamba pealik ja pisikese klassi populaarseim kutt, tema ässitaski kõiki minu vastu. Oleksid vähemalt tüdrukud mind kaitsnud, kuid ei. Ma olin üksinda. Nutsin pidevalt. Kodus, kooli vetsus, isegi klassiruumis, pea käte vahel. Ei suutnud olla ilma pisarateta. Olin ometi veel nii väike ja juba elasin selliseid asju üle.
Ühe korra leidis mu naabrist õpetaja mind vetsust nutmas. Kui talle rääkisin, mis toimunud oli, läks ta klassiga rääkima. Klassikaaslased vaid irvitasid mulle näkku ning pärast sain nina alla hõõrumist, mis loll kitukas ma olen.
Vahel, kui sattusin mõne klassikaaslasega kahekesi bussipeatusesse, siis võisin end vabamalt tunda, kuid usaldust ei olnud. Siis oli kõik rahulik, sai isegi muid asju peale kooliasjade arutada. Aga kambas ollakse ikka see kõige "ägedam".
Püüdsin olla tugev ning trennides edasi käia, kuid katki olin juba siis. Mäletan veel, kui oli mu sünnipäevahommik koolis, siis veel klassivend käratas mulle, et mida ma üldse siia ronin. Sünnipäev oli rikutud.
Suvel enne kuuendat klassi ma kukkusin väga õnnetult ühe koera tõttu ning mu hüppeliigeses murdus lihas. Pandi kips, kuid lihas kasvas valesti kinni, sest ma ei käinud pärast kipsi eemaldamist taastusravis. Kuid kehalises sain olla.
Kuna sellel koolil oli vaid kuus klassi, pidin minema jälle uude kooli. Sain sisse Tallinna ühte parimasse kooli, kus lootsin, et ehk lõpuks nüüd saan rahu, aga minu õnnetuseks tulid eelmisest koolist kaasa kolm klassivenda, nende seas see põhikiusaja, kes kõiki minu vastu ässitas.
Algul sain mõndadega ikka läbi, kuid umbes kuu aja pärast olid muidugi kõik minu vastu, sest ma olin ju see "paks", keda peab mõnitama ja tuletama meelde, et erinevaid inimesi ning suurema kondiga inimesi ei tohi olemaski olla. Kõik peavad modellisuuruses olema.
Sattusin klassi ühe teise tüdrukuga, kes samuti on peaaegu sama läbi elanud, mis mina, kuid meie erinevus oli see, et kui minul oli tegemist vaimse vägivallaga, siis temal füüsilisega. Terve klass vihkas meid, sest me ei olnud nagu "normaalsed inimesed".
Tänu selle tüdruku toele suutsin ma veel koolis edasi käia, katkendlikult, kuid siiski. Vanemad olid kurjad, sest mul olid halvad hinded ja "põhjuseta" puudumised. Ma lihtsalt läksin koolist minema, sest mul oli vastik olla seal. See aga andis hoogu juurde kiusamisele. Lõpuks olin ma nii põhjas, et mõtlesin isegi enesetapule. Ema teadis vaid natuke, et mind noritakse. Isal polnud aimugi. Ma ei tahtnud kellelegi rääkida ka.
Seitsmenda klassi poole peal hakkas mu vigastatud jalg tunda andma. Rääkisin sellest kehalise kasvatuse õpetajale. Tema mõistis mind ning ütles, et ma tuleksin arstitõendiga, et ta saaks mulle tunnistusele vähemalt arvestatud panna. Aga muidugi olin ma naerualune, et ei saanud oma jala tõttu hüpata ega eriti joosta, kuna öeldi, et see on hoopis suure kehakaalu tõttu.
Üheksandas klassis rääkisin lõpuks emale kõik ära. Tema võttis ühendust klassijuhatajaga, kes midagi teadis, kuid mitte nii oluliselt. Lõpuks läks asi direktorini, kes rääkis klassiga, mida võib vägivald ühele noorele hingele teha. Tehti nägu, et tuntakse kaasa ning saadakse aru, aga direktori ja õpetaja selja taga suudeti ikka mulle nina alla hõõruda, et mida ma lootsin saada, kui "direle kitule" lähen. Pääsu lihtsalt ei olnud sellest mõnitamisest.
Vajab ka mainimist, et üks kiusajatest oli meie tuntud poliitiku tütar. Eeskuju missugune, kas pole? Kui üheksanda klassi lõpetasin, ei tahtnud kuuldagi neist inimestest. Pelgan siiani nendega tänaval juhuslikult kohtumist või üldse kokku puutumist. Andestusest rääkida ma ei saa.
Ma tahaksin kõigile südamele panna, et rääkige. Rääkige, muutke kooli, ükskõik mida - ärge jääge lihtsalt seisma, et küll kõik laabub. Ei laabu, see ei lõppe, see läheb palju hullemaks. Mina praegu võitlen paanikahoogudega ning väga suure stressiga, kus on oht sattuda depressiooni ning see on juba raskem teema. Kiusajatel pole aimugi, kui palju võib üks lause või isegi sõna teise hingeelu ära rikkuda.
