See pole mingi ime - inimesele omaseid geene on meis siiski vaid 10-15%. Koolikiusamise lood on üsna sarnased ja nende lõputu ketramine ei anna enam palju mõtteainet. Palju huvitavam oleks teada, milline on elu pärast koolikiusamist. St elu näiteks 20 aastat hiljem. Ja mõlemalt poolt: mis on saanud kiusajatest ja mis kiusatavatest?

Mina väidan, et kiusajaid on ka töökollektiivides üllatavalt palju. Tegelikult ei muutugi üks osa inimesi ses mõttes inimesteks. Nad kordavad omi mustreid, manipuleerivad, klatšivad, solvavad, varastavad ideid ja võimu, terroriseerivad ja hirmutavad kolleege ja alluvaid. Sellistest inimestest võiksin kirjutada mitu pikka lugu.

Jah, võimalik, et mind kui kunagist kiusatavat, "tunneb ära" kunagine kiusaja ja mäng algab taas ja taas. Koolivahetusest on saanud töökohtade vahetamine. Ja mis huvitav - kui koolis ei maksnud hea õppeedukus, siis tööl ei maksa hea haridus ega kõrged intelligentsustesti või mõne muu tööalase võimekuse testi tulemused - koolis ei saanud sellega populaarseks, tööl ei saa sellega õiglast palka.

Väidan, et kiusajaid on ja jäävad hammustama suuremat tükki pirukast. Üllatav, et kui koolis olid õpetajad sageli kiusajate poolel, siis tööl on ülemused sageli seda meelt, et kiusajal on õigus. Sest kiusaja on reeglina siiski kurja tegija ja tema südametunnistus ei sega teda valetamast enda huvides. Nagu ütles eesti üks edukamaid poliitikuid - "Valeta nii suurelt, et keegi ei suuda uskuda, et valetad."

Sellist mõtteviisi lubav ühiskond on kiusamise kasvulava. Mujal räägitakse aastaid juba mobingust (töövägivald), meie mõtleme alles koolikiusamisest. Sisult on need samased kuritegevuse vormid.