Koolikiusajatest: mul ei oleks kahju, kui nendega midagi juhtuks
Lasteaias ja algklassides olin julge, rõõmus ja hakkaja tüdrukutirts. Käisin väikeses maakoolis, kus oli õpilasi nii 60 ringis. Meil oli väike tore klass, kus kõik said kõigiga hästi läbi. Millalgi, see oli vist kolmandas või neljandas klassis, tuli meile uus õpilane. Tulija oli poiss, kes kohe alguses jättis pigem halva mulje.
Ta oli kiuslik, kehvade kommetega ja suure tähelepanuvajadusega laps. Ta sai teiste meie kooli nii-öelda pättidega sõbraks ja see arvatavasti vaid innustas teda.
Mida aasta edasi, seda kiuslikumaks ta muutus ja julgemaks läks. Ta noris praktiliselt kõigi kallal - kellega rohkem, kellega vähem. Millalgi, nii seitsmendas või kaheksandas klassis, muutusin põhiohvriks mina. Ta sõimas, mõnitas, sülitas (minu peale või minu asjade vahele: pinalisse, kindasse, vihiku vahele), võttis asju ära ja viskas neid aknast alla, lõi, tõukles, loopis mind peaaegu kõigega, mis kätte sattus (pastakad, õpikud, väiksed kivid, käbid, pallid, lumi, jää).
Ma hakkasin pea alati vastu: tema nähvas/mõnitas ja mina vastu; kui tema lõi, lõin mina vastu. Miski ei aidanud. Sisimas ma kartsin seda poissi, kuid ei näidanud seda välja. Kõige õnnelikumad päevad olid need, kui antud klassivend koolist puudus. Ootasin pikisilmi põhikooli lõppu, et sealt pääseks ja see õudus läbi saaks.
Õpetajatele rääkimisest poleks midagi kasu olnud, kuna selle poisiga tuli toime vaid üks õpetaja, kes oli ühtlasi kooli direktor. Kõigile teistele hakkas ta ka tundides vastu. Pealegi õpetajad sattusid mõnel korral ise ka nägema, mis toimub ning noomisid siis ja ütlesid lihtsalt umbes, et ära tee. Kui ma oleks direktorile oma murest rääkinud, oleks ta poisi ema kooli kutsunud, kuid muude jamade pärast kooli kutsumise põhjal ma teadsin, et see poleks midagi aidanud, kuna poisi ema alati väitis, et tema poeg ei ole milleski süüdi - pigem on tema poeg ohver, keda õpetajad kiusavad.
Oma vanematele ma eriti ei rääkinud, et mind koolis kiusati. Ma ei tahtnud, et ema ja isa peaks selle pärast muretsema. Lootsin, et tulen ise toime oma muredega. Ma teadsin, et ema pöörduks siis kooli, kuid nagu varem juba mainisin, poleks sellest arvatavasti suuremat tolku olnud. Arvasin, et ainuke, mis oleks saanud juhtuda selle tagajärjel, oleks olnud see, et klassivend oleks hakanud mind veelgi rohkem ja jõhkramalt kiusama. Väljavaated olid üsna nigelad.
See poiss kiusas, kuna minu klassivenna ja kahe/kolme tüdruku meelest oli see naljakas. Loomulikult nende naer innustas teda. Tal ei läinud alati õppimises kõige paremini ja seetõttu ta sai oma tähelepanuvajaduse kiusates rahuldatud. Seal ju jäi tema võitjaks, sest tema oli ikkagi poiss ja mina nääpsuke tüdruk.
Võin osaliselt mõista tema käitumist. Ta kasvatatigi kodus selliseks. Talle arvatavasti ei pööratud väiksena eriti tähelepanu ja usun, et seal peres lahendati vahel asju ka vägivallaga. Lisaks tema isa suri siis, kui poiss oli veel väga väike. Kodukeskkonnast võtab laps eluks kaasa arusaamad - mis on õige, mis vale, kuidas lahendada probleeme ja kuidas peab käituma. Kodust kasvatust ei saa valida nagu ei saa valida vanemaid ja sugulasi. Samas ei ole see minu jaoks päris vabandus, et kellelgi on olnud kurb lapsepõlv. Inimene saab ka ümbritsevast keskkonnast õppida.
Aeg võib küll haavad parandada, kuid ma ei suuda ealeski seda andestada või lihtsalt unustada. See pole minu jaoks võimalik. Kui ma praegugi näen vahel oma endist klassivenda, tekib minus vimm ja vastikustunne tema vastu. Ma ei suuda ega taha temaga suhelda ega üldse kokku puutuda, kuna see tuletab meelde minevikku - minu põhikooli aega, mille tema suutis ära rikkuda.
Ma muidu ei soovi kellelegi halba, kuid kui temaga peaks midagi juhtuma, siis ma pean tunnistama, et mul ei oleks kahju. Pigem oleks see minu jaoks mingis mõttes kergendus. See võib küll kõlada külmavereliselt ja julmalt, aga vähemalt on see tõsi.
Õnneks käin nüüd gümnaasiumis. Siin on mul tore ja kokkuhoidev klass, kus ei ole kiusamist ega norimist. Kui keegi tahab olla teistsugune või teistest veidi eemale hoida, ei mõnitata teda selle pärast. Kõigil lastakse olla just sellised nagu nad tahavad. See ongi arenenud ja mõistlike inimeste tunnus minu arvates. Meie klassis ei ole liidreid, kellel oleks mõttetuid otsustusvõimetuid sabas sörkijaid. Gümnaasiumis ma avastasin uuesti, kui tore võib olla kool. Olin selle vahepeal unustanud.
Kuna olen tundnud, et vahel oleks abi vaja, aga ei oska seda kuskilt otsida, siis nüüd, kui näen koolis mõnd kiusamist, eriti nii umbes 3-6 klassi õpilaste vahel, olen üritanud ikka sekkuda. Aidata nii kuis on minu võimuses. Ma ei taha, et keegi teine peaks sama läbi elama, mida olen ise tundnud.
Tahan öelda, et alati ei ole vastu hakkamisest abi. Ise võib tugev olla, kuid mis sellest kasu on, kui vastane on veelgi tugevam? Aidata võib aga keskkonna muutus. Vähemalt minu puhul see töötas. Kuid keskkonda me saame ka ise muuta, kui sekkume - kui näeme midagi laiduväärt ja aitame abivajajaid. Üldsuse põlastavast suhtumisest kiusamisse ja vägivalda on võimalik muuta. Kiusajaid ei tohi innustada. Märgakem, mis toimub endi ümber ja hoidkem üksteist!
