Koolid ei tohiks annetuste küsimisel häbi tunda

Lugedes läbi Delfi üleskutse kirjutada lisatasudest koolides, jäin mõttesse - iga kool on ju erinev. Mõnes koolis pannakse vist vanemad tõesti fakti ette, et koolis õppimine ei ole heategevus ja seda muidugi kooli enda poolt. Kuid samas ka mitte igas koolis.

Jah, tõdeme, et eelarves planeeritud summakesed, mis on aasta algul paika pandud, kaotavad oma väärtuse kiiresti. Samamoodi kaotavad suuri summasid ka lapsevanemate rahakotid.

Koolis, kus minu laps õpib, ei pea küll keegi midagi maksma ja annetused on tõesti vabatahtlikud. Klassis, kus tütar õpib, on süstemaatiliselt kooli toetanud vaid mõni üksik lapsevanem - terve kooli peale on annetajaid muidugi enam. Keegi end küll halvasti ei tunne, kui pole annetust teinud ja keegi kedagi selle tõttu hukka ka ei mõista ning annetust ka eraldi ei küsi. Erakondadele tehakse ka annetusi - miks siis kooli toetamise ümber nii suurt lärmi lüüakse?

Eelmisel aastal liikus meie kooli ümber inetu ja ülekohtune jutt, kus löödi mõttetut lärmi mingite WC-paberite ümber. See oli nii madal ja näotu artikkel, kuna koolil pole kunagi olnud probleeme vajalike materjalide hankimisega ja kõik vajalikud paberid on alati olemas. Igal inimesel on oma arusaamine ja nägemus ning alati ei pruugi ka tõlgendus olla õige, aga sildi külgeriputajaid ja ilkujaid leidub alati.

Kooli juhtkond, tugiselts ja hoolekogu on siiani igati tõestanud arukat majanduslikku toimetamist ja miks mitte olla üks, tänu kellele kool jätkusuutlikum on. Ei taha öelda, et kool ei tuleks ilma nende annetusteta toime - tuleb küll ja ma usun, et hästi, aga miks mitte anda võimalust enamaks?

Mina olen üks süstemaatiline annetaja, kuna kool mulle väga meeldib ja tahan omalt poolt kasvõi piisakese anda, et kool saaks huvitavaid projekte teostada - nii mõnigi huvitav idee jääb sahtlisse ju just rahapuuduse tõttu. Ei saa annetusest kasu ainult minu tütar, vaid kõik lapsed - kool näeb paremini, kuhu raha paigutada.

Aitan oma võimaluse piires kooli rõõmuga ja tunnen heameelt, et mu tütar nii toredas koolis õpib, kus on nii tore kollektiiv ja kenad traditsioonid. Vanasti oli üks kena ütelus - andmisrõõm on suur rõõm. Kas tänapäeval ka seda mõistetakse, ei tea, aga minul on see rõõm täitsa olemas ja loodan, et seda tunnet teavad ja mäletavad veel paljud.

Soovin koolile ja selle kollektiivile, kus mu tütar õpib palju õnne ja kordaminekuid uuel õppeaastal ning soovin veel, et vaatamata muredele ja probleemidele, suudaksid nad alati jääda nii soojadeks ja südamlikeks inimesteks ning ühtehoidvaks koolipereks.