Ükskord oli nii, et kõhuviirus algas poole tööpäeva pealt kõhuvalu ja iiveldusega ning lõppes töö juures oksendamisega. Samal ajal tuli mul klientidele toitu valmistada, endal süda ikka väga paha. Ei julgenud ju tegemata ka jätta – võib-olla oleks noomida saanud või suisa kirjaliku hoiatuse selle eest, et haigeks olen julgenud jääda.

Teine kord, kui kõhuviirus oli, algas see öösel kodus oksendamise ja iiveldusega. Helistasin hommikul vara töökaaslasele, et kas ta saab mind asendada, kasvõi pool päeva, kuni mul parem hakkab, aga sealt tuli külm "ei saa" ja nii ma läksingi hommikul kõht kõveras tööle.

Oksendamist õnneks enam päeva jooksul polnud, aga kurnatus öisest magamatusest oli suur. Ülemusele teada andmine poleks midagi muutnud, sest toona oli meil seal vaid kaks töötajat, kes olid tööl kordamööda, ja kui ühel oli vaba päev, siis oli ikka väga raske teda tööle saada. Pealegi oli selles töökohas selline arvamine, et kui töötaja võtab haiguslehe, siis ta lihtsalt ei viitsi tööl käia – et pole ta nii haige midagi.

Muidugi läksin ma tööle, sest kartsin oma töökohta kaotada. Stress oli suur ka siis, kui laps haigeks jäi, sest tihtipeale tuli mul otsida kas vanaema või keegi, kes mu last vaataks, kuna ise ma haiguslehte ei julgenud võtta. See oli kui ahistamine või manipuleerimine – antigi konkreetselt mõista, et kui laps haigeks jääb, siis esimese asjana tuleb otsida keegi, kes last vaatab, mitte kohe ise koju jääda.

Õnneks ma seal enam ei tööta. Kolisin Soome.

Hea lugeja, kui tihti sina haiguslehele jääd? Kui haige pead selleks olema? Jaga oma lugu siin või kirjuta aadressil rahvahaal@delfi.ee !