Nõustun täielikult sellega, et on õpilasi, kel puudub igasugune huvi aktiivse koolitöö suhtes ja kes käivad koolis vaid vaba aega ära kasutamas. Muidugi on õpilasi, kes ei viitsi, ei taha ja ei üritagi saavutada häid tulemusi. On õpilasi, kes lasevad oma vanemate raha peal liugu ja loodavad elus edasi jõuda ilma igasuguse hariduseta.

Kuid kohe kindlasti ei saa nende mõne põhjal üldistada ja kindlasti ei olene see koolist nii suurel määral, kui seda usub Piret Tali. Kui koolis on väga range kord - kui kool õpetabki välja just seda mahalaidetud "eliiti", siis muidugi suhtuvad ka õpilased koolitöösse pühendumalt. Muud võimalust neil ei olegi, sest sellistes koolides ei saa pikalt vastu pidada ilma õppimise ja pühendumuseta.

Mina õpin oma elus kolmandas koolis. Põhikooli esimestes klassides võtsid kõik õpilased koolitööd pühendumusega, viimastes klassides suhtus enamik juba kooli liialt vabalt. Keskkooli jõudes oli aga väga kindlapiiriliselt näha, et õpilased jagunesid kaheks. Üks osa olid need, kes olid kooli tulnud ilma selge eesmärgita ja kes viitsidki aega arvuti või telefoni taga istudes. Tihti kaasnes selle ajaviitmisega ka pidev jutuajamine. Teine osa oli aga õpilased, kes tulid kooli, et omandada korralik haridus ja seeläbi jõuda elus ka kaugemale, kui need nn jutumehed. Koolikord selles koolis ei olnud väga karm ja seetõttu saidki enamjaolt hakkama ka need jutumehed.

Kuid praeguses koolis on kord hoopis teine. See on täiskasvanute gümnaasium ja seega ei ole seal eriti karmi korda õppetulemuste suhtes. Kool annab võimaluse õpilastele, kes pole teistes koolides hakkama saanud või kellel on tervisega probleeme, nagu minul, et siiski tunnistus kätte saada. Õpetajad on vastutulelikud ja annavad õpilastele lisavõimalusi. See tekitab muidugi efekti, kus osa õpilasi võtavad koolitööd veelgi väiksema pühendumisega. Kuid asi on kaugel sellest, et saaks öelda nagu oleksid sellised kõik õpilased.

Nagu ütlesin, ei poolda ma Piret Tali arvamust. Nimelt olenemata koolist on peaaegu igas koolis õpilasi, kes ongi nagu näritud nätsud. Kuid alati on nende hulgas ka õpilasi, kes näevad vaeva rohkem, kui mõni kogu oma elu jooksul.

Arvestades seda, et mina kuulun nende õpilaste hulka, kes näevad tohutult vaeva ja kelle puhul on seda ka tulemustest näha ehk siis tulemused ei ole neljad venivate miinustega, on minu arvates natuke ülekohtune nimetada kõiki õpilasi näritud, maitsetuteks, lõhnatuteks ja huvipuuduse all kannatavateks.