Nõukogude võimu ajal sellist mõistet nagu "asotsiaal" ei tuntud. See mõiste on tekkinud just seoses kapitalismiga seoses. Nõukogude ajal oli sotsialistlik kord ja töötuid praktiliselt polnud. Kui keegi juba mõnda aega tööl ei käinud, tuli partorg uksele koputama ja küsima, et milles probleem on?

Nõukogude ajal ei olnud keegi kodutu ega näljas - paljas, nagu öeldakse. Muredele ja probleemidele reageeriti koheselt ja need lahendati kiiresti.

Praegusel ajal on kombeks nõukogude võimu üle ilkuda ja seda mõnitada. Mina seda küll ei tee, sest sel ajal sai lihtne inimene samuti normaalselt oma elu elada ja peredesse sündis palju lapsi.

Koolis olid kõik klassid lapsi täis ja mõnes klassis koguni üle kahekümne õpilase. Praegusel ajal on mõnes maakoolis näiteks ühes klassis üks õpilane ja õpetaja on tema päralt. Kas see on normaalne siis? Miks seda iivet praegu ei tõsteta nii palju kui vanal ajal?

Tulles tagasi asotsiaalide juurde, siis need õnnetud inimesed on "sünnitanud" meie keskele just see kapitalism, mis sõidab nõrgematest inimestest lihtsalt üle ja tõstab korterist välja, kui ta ei jõua omi makse maksta.

Kapitalismi hammasrataste vahele jäänud inimene muutub apaatseks ning kui oled töötu, kodutu ja toetavat peret ka pole, siis oled tänaval.

Millised võimalused on kodutul tänaval elamiseks? Ta peab koera või kassi kombel kusagilt prügikastist toitu otsima, et hing sees hoida. Mis pesemisvõimalustest selline inimene osa saab, kui ta ei julge rahva sekka või sauna minna.

Oleme näinud televiisorist pildikesi kodutute elust küll ja küll ning kunagi tõi Peeter Võsa oma juhitud "Võsareporteris" kodutuid vaatajate ette.

Sellest on vähe, kui kodututele korraldatakse saunapäev vaid kord aastas.
Kodututele tuleks saunapäev korraldada vähemalt kord kuus, et nad õpiksid taas enda eest veidi hoolt kandma ja pesema. Kui nad end tihedamalt peseksid ja kasiksid ning saaksid ka tasuta taaskasutusest riideid selga, siis nad ei haiseks ka.