Kloonimine - uudne teadusime või hoopis vajalik abinõu?

Esimest korda mainiti kloonimist maiade reliikviates, kus räägiti inimese kloonimisest suurema ning tugevama jõu läbi. Sel ajal sõna kloonimine ei kasutatud, kuid tunnusjooned vihjasid sellele. Järgmine läbimurre tuli aastal 1997, kui klooniti lammas Dolly. Mõlema juhtumi puhul oli tegemist reproduktiivse kloonimisega, mis tänapäeval tekitab enim eetilisi vaidlusi. Mina pooldan reproduktiivset ehk järglaste saamise eesmärgil teostatud kloonimist.

Peamiselt, kuna siis saavad lapsevanemateks ka need emad, kellele looduse poolt seda võimalust antud ei olnud. Lisaks on sel teel võimalik tagasi saada sünnitusel surnud lapsi. Selle eetilisuse üle on küll vaieldud, kuid leian, et soov oma vastsündinut „surnust ellu tagasi tuua“ on täiesti mõistetav. Lisaks eksisteerivad legaliseeritud sigimisbioloogilised tehnikad (näiteks abort ja katseklaasiviljastamine), millest kloonimine eetilisest küljest vaadatuna ei erine. Reproduktiivse kloonimise kasutegurid avalduvad kõige enam aga põllumajanduses, kus on aretatud näiteks lehmi, kes annavad rohkem piima, ning lambaid, kelle karvkate kasvab kiiremini.

Lisaks järglaste saamisele, saab kloonimise teel parandada ka igapäevaselt tarbitava toidu kvaliteeti. Kui uskumatult see ka ei kõlaks, on poodides suurem osa toidust nn. GMO-taimede gruppi kuuluv, ehk on geneetiliselt muundatud organismid. Näiteks on muundatud porgandeid, et nad sisaldaks rohkem A-vitamiini. Sellised taimed tekitavad inimestes muret, sest need pole tavapärased ning arvatakse, et nende söömine kahjustab tervist. See on müüt, mis on täielikult ümber lükatud. Kellegi teise geeni sissesöömine ei muuda sööja enda geene, mis tähendab, et tervisele kahju ükski GMO-taim ei tee.  Samas on esinenud muundatud taimede suhtes allergiaid. Näiteks lisati ühele teisele taimele pähkli geene ning pähklitele allergiline inimene oli automaatselt ka sellele muundatud taimele allergiline.

Lisaks on väidetud, et inimesel pole õigust mängida jumalat ning kui kloonimine tuua aktiivselt sisse igapäevaellu, hakatakse looma perfektset inimtüüpi, kes on uskumatult ilus, intelligentne ning tugeva tervisega. Nõustun, et see võib juhtuda, ning et sellega tuleb arvestada. Lisaks on teadlastel hirm selle ees, et inimesed hakkavad looma kloone kui organidoonoreid, mitte inimolendeid. Selle idee andis väga hästi edasi film „Saar“ („The Island“), kus maa alla oli rajatud kloonide kodu just sellel eesmärgil. Samas ei saa kunagi kindel olla, et kloon tuleb terve ning üldse sobib organidoonoriks, kuna kloonindiviidid võivad olla mutantsete doonortuumade tõttu geneetiliste puuetega ( näiteks vale jäsemete või organite arv, vähisoodumus, lühenenud eluiga). Selle tõttu arvan, et kloone doonoritena luua vähemalt mitte nii pea ei õnnestu. Kuid samas usun kloonitehnoloogia arengusse niivõrd, et olen kindel, et suudetakse selle abil leida ravimid näiteks Alzeimerile ja Parkinsonile, mis hetkel on ravimatud haigused.