Kiusamise ohver: 10 aastaga suutsin oma loo kirja panna, 10 aasta pärast ehk ka andestan
Paraku ei sekku täiskasvanud üldjuhul ka siis, kui kaklemisest on saanud kiusamine - pidev füüsiline või vaimne terror välja valitud ohvri suunas. Täiskasvanud ju ei näe, kas lumepallid lendavad igas suunas või valdavalt ühe inimese pihta ja nad ei märka, kas see, kellele just lund krae vahele pandi, osales mängus või proovis nähtamatuna mööda jalutada.
Peale 12 aastat kestnud koolikiusamist tundub mulle, et probleemi märkavad vaid üksikud täiskasvanud - ja jätavad sekkumata, sest ei tea, kuidas aidata. Ülejäänud ei märka midagi ja väga suur hulk täiskasvanuid - äkki isegi enamus - peab süüdlaseks kiusatavat. "Sa pead ise olema julgem", "Õpi ennast kehtestama" ja "Ära tee üldse välja!" on kommentaarid, mida on kuulnud paljud koolikiusamise ohvrid.
Mis saab lapsest, kes on alati see, kelle pihta lumepallid lendavad, kelle asju lõhutakse, kellele peidetakse pidevalt tahvlilappi koolikotti, keda mõnitatakse ja alandatakse päevast päeva? Kui küsida täiskasvanutelt, siis teeb see nende arvates lapse ainult tugevamaks. Kasvatab iseloomu! Koolinoorte seas levinud legendi kohaselt hakkab koolikiusamise ohver end kohe peale kooli lõppu tõestama ja temast saab edukas ja julge pereinimene, kes jõuab elus kaugele.
Lisaks usutakse tihtipeale, et ohvritel on varjatud talendid. Kiusatakse ju neid, kes on teistest erinevad ja see erinevus viibki eduka tulevikuni. Kiusajatest vanad klassikaaslased aga ei jõua kaugele. Nende saatuseks peetakse üldiselt madalapalgalist töökohta ja kriminaalset elu. Vaid väike osa nendest legendidest peab paika.
Tegelikult ohustavad koolikiusamise ohvreid depressioon, ärevus, sotsiaalne foobia, agorafoobia, madal enesehinnang, puudulikud sotsiaalsed oskused, toitumishäired, narkootikumid, alkoholism ja enesetapumõtted. Kui koolikiusamise ohver saab peale kooli lõppu edukaks, on see veelgi suurem saavutus, kuna eduni jõudmiseks tuli üle olla kõigest, mida kool oli vaimsel tasandil kaasa andnud.
Tõenäolisem tulevik on see, et madal enesehinnang takistab inimest nii isiklikus elus kui ka tööalaselt ja kiusamine võib jätkuda ka töökohas. Kiusajad on aga julged ja edasipüüdlikud ja seetõttu jõuavad elus palju kaugemale. Samas viib nende agressiivne mõttelaad ka konfliktideni ja vahel isegi kriminaalse käitumiseni.
Koolikiusamine ei ole süütu lastemäng ja normaalne lastevaheline konfliktide lahendamine, vaid vägivald. Räägitakse laste kaitsmisest lapsevanemate eest (rihma ei tohi anda) ja õpetajate eest (alandada e tohi), aga koolikiusamise vastu ei ole riiklikul tasemel astutud ühtegi sammu.
Ajakirjanduses vahel kirjutatakse kuivõrd levinud on koolikiusamine, aga koolikiusamist peetakse paratamatuseks. Keegi ei tea, mida teha, seetõttu isegi ei proovita midagi teha. Ikka ja jälle möödub tuhandetel lastel Eestis veel üks aasta pidevat vaimset ja füüsilist vägivalda.
Laste kaitsmine on täiskasvanute ülesanne. Kiusatav end ise aidata ei saa ja teised lapsed seda ei tee. Lapsevanemad tihti ei mõista või ei tea olukorra tõsidust. Koolipsühholoogil pole aega iga ohvriga tegeleda, seetõttu tähendab aitamine vaid ühekordset vestlust teemal: "võib-olla sulle lihtsalt tundub, et sa teistele ei meeldi." Õpetajad pigistavad silma kinni. Ma tean, et õpetajatele meeldib arvata, et nad tohutult sekkuvad ja aitavad, aga see lihtsalt ei ole tõsi.
Kogu minu kooliaja jooksul ei võetud ühtki mu kiusajat vastutusele minu kiusamise eest. Võib-olla neil käitumishinne pisut kannatas, aga mitte märgatavalt. Vahel õpetajad muuhulgas noomisid kiusajaid, aga järgmisel hetkel osalesid nad ka ise selles igapäevases sotsiaalses mängus, kus populaarsete lastega räägitakse sõbralikult juttu ja ohvreid vaadatakse haletseva pilguga. Muidugi välja arvatud kontrolltööde ajal. Tahvli ette kutsuvad head õpetajad ohvreid siiski harva ja seda teevad nad õigesti, sest on ka vähem õudsaid viise lapse teadmiste kontrolliks.
Rääkisin sellest, et riik ei tee koolikiusamise lõpetamiseks mitte midagi, aga mida üldse saaks riigi tasandil teha? Ma olen selle peale palju mõelnud ja leian, et kiusajatele tuleb kehtestada üleriigilised karistused. Hetkel on koolid probleemi vastu üsna võimetud ja halva käitumisega õpilastest proovitakse lahti saada alles siis, kui mõni teine õpilane on juba haiglas. Väikese kiusamise eest polegi karistust, sest probleemi alahinnatakse. Karistus ei tohiks olla rahaline, sest raha maksavad vanemad.
Sobilik oleks pigem ühiskondlikult kasulik töö või kõrvaldamine koolitunnist. Korduvad koolikiusajad tuleks koolist välja visata ja kui kedagi on juba mitmest koolist välja visatud, siis suunata koduõppele. Loomulikult ei tule see nende haridusele kasuks, aga nende koolisviibimine on kahjulik teiste õpilaste haridusele ja tulevikule. Praegu on terve suvi aega, et välja mõelda strateegia koolikiusamise vähendamiseks järgmisel kooliaastal.
Praegustele ohvritele soovin edu. Leidke oma tugevused ja ärge jääge uskuma seda negatiivset, mida teile päevast päeva sisestatakse. Leidke endale sõbrad väljaspool kooli. Ärge laske oma elu rikkuda. Õnnelik tulevik on võimalik, seda võin teile kinnitada. Koolikogemus ei kao kunagi päriselt ära, aga kooliajal kuuldud kommentaarid lõpuks enam tõesed ei paista. Kümne aastaga jõudsin nii kaugele, et suutsin selle siin kirja panna. Võib-olla kümne aasta pärast suudan kiusajatele ka andestada.
