Alustades teist klassi algasid probleemid. Tüdrukute vahel oli palju laimu ja poisid kiusasid. Kuidagi muutusin mina selle klassi nõrgaks lüliks ja 90% klassikaaslastest narrisid mind ja ma tõmbusin rohkem endasse. Kolmandas klassis muutus kiusamine intensiivsemaks. Kõik oli just vaimne. Narriti ja räägiti taga. Kuuendas klassis muutus asi nii hulluks, et mul oli ainult paar sõbrannat. Üks kaitses mind, kuna olime väikesest peale koos olnud. Aga ülejäänud klass oli minu vastu. Põhjust ma isegi ei tea.

Suhtlusportaali tehti minust konto, pandi salaja tehtud pildid üles ja üheskoos halvustati mind kommentaarides jne. Asi oli nii tõsine, et lõpuks julgesin asjast ka emale rääkida. Ema siis üritas klassikaaslastega läbi MSN-i rääkida, kus oli peaaegu terve klass ühes vestluses. Ähvardasid mu ema, et tapavad ta ära ja halvustasid isegi teda.

Lõpuks printis mu ema kogu vestluse välja, ka kommentaarid suhtlusportaalist jne. Ema läks asjaga politseisse, kes tuli kooli kohale. Räägiti direktoriga ning peale seda võeti kõikide asjaga seotud laste vanematega ühendust. Õppealajuhataja noomis õpilasi klassi ees, et kas häbi ei ole jne. Nagu näha, siis see mõjus, kuna ühtäkki tulid kõik tüdrukud järjest vabandama. Kiusamine lõppes. Poisid vahel lõõpisid, aga see oli selline n-ö süütu lõõpimine.

Aga mis see vabandamine aitab? Vaimne kahju on ju tehtud. Vaimsed haavad on alles praeguseni. Aga kuidas see mind mõjutanud on? Kiusamine mõjutas mu hindeid ja tervist. Pidevalt olid peavalud, stress, kooli ei tahtnud minna, üleväsimus, keskendumisraskused jne. Tunnis ei suutnud kuulata, ei julgenud kaasa rääkida ega klassi ees esineda, kuna pidevalt oli hirm, et mis kommentaar sealt nüüd tulla võib.

Elasin 8 aastat peale seda terrorit välismaal, ning ega seal mu probleemid ei lõppenud. Koolivägivalla asemel olid mul kodus probleemid. Nendest ma täpsemalt rääkida ei soovi. Siiski oli elu võõrsil palju parem, lõpetasin seal keskkooli ja gümnaasiumi ning kolisin Eestisse tagasi.

Siiski olen väga ebakindel inimene. Alaväärsuskompleksid, depressioon, ärevus, pinged. Raske on inimestega suhelda. Mulle ei meeldi siseneda ruumi, kus on palju rahvast ja tähelepanu on minule suunatud. Inimestega suheldes olen pigem tagasihoidlik ja ettevaatlik. Raske on inimesi usaldada. Oh, neid probleeme on lõpmatuseni. Olen ennast lõikunud, olen võtnud antidepressante. See kõik mõjutab ka mu suhet.

Aga siiski olen seda meelt, et inimene suudab ainult ise oma probleemid lahendada. See on kõik kinni inimese suhtumises enda ellu. Kui sa sisestad endale, et see asi on nüüd minevik ja sa enam ei mõtle selle peale, siis on sul endal ka kergem. Muidugi on seda väga raske saavutada, ning kindlasti on inimesi kes on kannatanud palju rohkem kui mina. Aga ma loodan, et olen paranemas. Tunnen, et olen enesekindlam ja suhtlen inimestega vabamalt kui enne.

Inimesed tihti ei saa aru kui suur võim on sõnadel. Arvatakse, et midagi öeldakse naljaga...aga nad ei tea ju kunagi, et nad võivad inimest kuidagi oma sõnadega puudutada. Kui keegi on milleski ebakindel, siis iga väike märkus võib väga palju haiget teha.