Kirjasõbrad olid minu aken raudse eesriide taha
Milline mälestus jääb e-kirjast? Tulevased põlved neid lugeda ei saa. Võib-olla ei peagi? Samas vajub ikkagi suur osa meie igapäevast ja personaalset ajalugu lihtsalt unustuste hõlma.
80-ndate lõpus tekkis mul esimene võimalus kirjutada omaealistega välismaalt. Ma ei oska isegi kirjeldada, mis tunne oli saada esimest kirja Jaapani kirjasõbrannalt. Paber oli kaunistatud kirsiõitega, see kumas läbi ja ta oli mõned sõnad valgendajaga kustutanud. Kõik see oli tol ajal lausa ulme! (Nooremale põlvkonnale tuletan meelde, et minul oli valida vaid valge ja joonelise kirjapaberi vahel. Kõigest muust rääkimata.)
Ajapikku tekkis mul terve hulk välismaiseid kirjasõpru. Jaapanist oli neid mitu. Üks tüdruk kirjutas, et tema unistus on abielluda välismaalasega (ja mind pidas ta nime järgi eksikombel poisiks). Ükskord kirjutas ta, et oli Tokyos tänaval näinud poplaulajat Rick Astley't - tundus täiesti uskumatu.
Mul oli kirjasõber Saudi Araabiast, keda mina arvasin alguses olevat tüdruku - alles fotot saades tõdesin, et tegu on poisiga. Ta saatis mulle kirju roosal lõhnastatud paberil ja kirjutas, et ma olen ainus naisterahvas, keda ta oma elus näinud on, tema õde ja ema välja arvata.
Samuti saatis ta mulle kasseti, kuhu ta oli lindistanud oma jutu endast ja Saudi Araabiast. Kassett oli südametega kaunistatud. Ema juba hoiatas, et ühel päeval on see poiss mul kohvritega ukse taga. Rahapuudust neil seal vist polnud ja tal oli näiteks olemas oma arvuti.
Ghanast oli mul samuti mitu kirjasõpra, kõik poisid. Üks kirjutas kohe, et me võiksime teineteisele kinke saada. Et mida mina tahaks ja tema tahaks elektrilist trelli! Ja veel, et mina võiks talle külla minna ja tema mulle ja siis me võiks abielluda... Tagantjärele paistab, et juba tol ajal püüti niimoodi Euroopasse pääseda. Ghana raha saatis ta mulle ka, ma ei saanud muidugi kunagi teada, kas sellel ka mingi väärtus on.
Pikaajaline kirjasõbranna oli mul Soomest. Kuna mu isal oli piiride avanedes Soome samasse linna asja, tundus tol ajal kuidagi nii loomulik, et ta lihtsalt peab ka kirjasõbra juurest läbi astuma ja saatsime ilusad kingid tervele perele. Kirjasõber välismaal oli tol ajal lihtsalt nii suur asi!
Kokkuvõttes käis mu isa seal kaks korda külas - pererahvas olevat väga sõbralik olnud ja kingid võeti hästi vastu (Haapsalu õlasall, nahast ehtekarp jne) ja meile saadeti kingiks kasutatud fotokas. See oli meie jaoks esimene automaatne värvifotosid tegev aparaat, mis teenis meid aastaid.
Minu kirjasõbranna Rootsis tahtis saada lenduriks või inseneriks. Temalt kuulsin esimest korda elus, mis asi on spa-päev.
Suur oli minu imestus, kui minu Norra kirjasõbranna nägi fotol välja hoopis asiaat! Selgus, et ta oli Norrasse lapsendatud (vist Taist). Selline teema tundus tol ajal jällegi väga uudne.
Ameerikast kirjutas mulle keegi vanem mees, kes oli ilmselt usukuulutaja. Küsis muudkui, mis keeltes ma piiblit sooviks. Muide, saatiski isegi eestikeelse ja prantsusekeelne Uus Testament on mul ka sellest ajast täiesti olemas. Ilusaid postkaarte Florida kohta sain ka kogu aeg.
Väga romantiline kirjasõber oli mul Alžeeriast. Ta kirjutas mulle inglise-prantsuse segakeeles romantilisi kirju. Mingi aja õppis ta Pariisis ja kirjutas mulle, kuidas ta tänavakohvikus istub ja minule mõtleb... Oh seda noorust!
Austraalia kirjasõber saatis mulle fotod minu suure iidoli, Bon Jovi, kontserdist, kus ta oli ise kohal käinud. Samuti fännide kirjapaberit, Bon Jovi plakati ja fänniklubi aadressi. Kõik see oli minu jaoks kallim kui kuld.
Itaalia kirjasõber saatis mulle sünnipäevaks telegrammi, mille sain kätte oma sünnipäeva õhtul, just siis, kui mul külalised olid. Öelda keset pidu, et Itaalia poiss mulle sünnipäevatelegrammi saatis... oh, see oli tol hetkel ülilahe!
Lisan veel, et olid ajad, kus enamik inimesi polnud kunagi kohanud ühtegi inimest väljaspool Nõukogude Liitu. Ei olnud internetti, polnud infot. Needsamad kirjasõbrad olid minu aken raudse eesriide taha. Mul on siiani kõik kirjad, fotod, nätsupaberid jms alles. Olen neid mõnikord vaadanud ja väga mõnus on meenutada. Hoian neid alles ka selleks, et minu laps saaks kunagi vaadata ja näha, kuidas käis kirjasõprus ja mida see tähendas.
Ühe Ameerika kirjasõbrannaga kirjutasime pikka aega ja olen isegi tema pulmas käinud. Kahjuks ei tea ma, mis on saanud ülejäänud kirjasõpradest. Eks internetiavarustest võiks nad tänapäeval isegi üles leida. Millegipärast pole ma seda teinud. See poleks enam see...
