"Mida mulle on andnud kirjandus?" Väga raske on vastata, tõepoolest. Võib-olla lihtsam oleks vastata, mida ta võtnud on: aega ja silmanägemist ning ümberpööratult siis: lugemine on andnud mulle prillid ja unevaeguse.

Kuid tõsiselt: me kõik teame, et lugemine rikastab sõnavara ning parandab keeleoskust. Kusjuures kõigil see õigekeelt ka oluliselt ei paranda ning sõltub ka, mida lugeda. Kuid kuna me seda kõik teame ja juba 5. klassis sellest juttu on, siis oleks seda mõttetu ju oma põhikooli lõpukirjandisse panna, nagu oleks selles midagi uut. Paraku aga millestki muust ka vaevalt et kirjutada üldse on võimalik.

Mida mulle on andnud Tammsaare? Võib-olla ehk seda, mida enamik häid kirjanikke: rikastanud mu sõnavara (jälle), stiili (kuna mulle meeldib kirjutada) ning arendanud kirjandustaju. Kuid teoste sisu poole pealt: temaatika jääb veidi võõraks ning Tammsaare on oma olemuselt veid raskemeelne, kurb noot jääb kõlama. Kuid silmaringi on kindlasti avardanud ka Tammsaare lugemine.

Margus Karu "Nullpunkti" kohta on öeldud, et see võib päästa elusid. Kui see oleks kõnetanud mind sellisel määral ning ehitaksin oma kirjandi sellele teosele üleks, kas see oleks ideaal? Või peaks siiski selle teema puhul üldistama ja mitte kirjutama ühest teosest, muidu jääb mulje, et ma ei olegi midagi muud lugenud?

Kui läheksin seda teed ja kirjutaksin mitmest teosest järjepanu, siis oleks see oht, et loetust saadu kordub teosest teosesse: rikastanud sõnavara, avardanud silmaringi. Seega peaks üldistama, kuid nende kahe lausega on tegelikult kõik öeldud. Need on suured ja sügavad sõnad ning kuidas seda lugemisest saadavat kasu ikkagi isikupäraselt ja huvitavalt kirjeldada?

Ma võin öelda, et mõni teos on aidanud mõista rohkem noori mehi, näiteks Mati Undi "Hüvasti, kollane kass" ning Salingeri "Kuristik rukkis". Kuid ausalt öeldes, kuna tegemist on ilukirjandusega ning teostest ei saa teha järeldusi kõigi suhtes, on selline kasu natuke ka vaieldav. Muidugi, kui ma tunnen nii, siis nii ehk on ka. Teisalt on ka muid viise, kuidas noori mehi mõistma õppida: näiteks nendega suheldes või lugedes Delfi Noorte häält.

Olen märganud, et teosel on alati oma mõju, kuid see on enamasti lühiajaline. Mõneks ajaks võtab raamat sind oma lummusesse nagu filmgi. Veidi aja möödudes see lumm hajub ja järele jääb rikastunud sõnavara ja avardunud maailmapilt. Ega ma nüüd ennast ei korranud?

Mihkel Raua "Musta pori näkku" on väga tugev raamat. Oleksin ma tema kaasaegne, oleks raamatu mõju mulle ägedamgi. Jah, võib-olla ma mõistan nüüd paremini Mihkel Rauda, võib-olla ka ei mõista, ükskõik. See pakkus lugemiselamust, kuid mida jäävat ta on andnud? Avardanud maailmapilti, seda kindlasti. Panite tähele? Veel üks põhjus!

Nii ei ole mõtet vist enam jätkata, tulemus on alati sama, kuidas ka ei püüaks. Kuid õigupoolest ma võin üllatada sellega, et oskaksin kirjutada sellest, mida mulle on andnud naisteajakirjad, televiisor, arvuti, läbikukkumised, valusad kogemused ning vestlused minu isaga.

Palju lihtsam oleks isegi kirjutada nii-öelda vastuvoolu ujudes, siis on märksa kergem olla originaalne. Te ütlete, et mingi asi on mõttetu, kuid mina tõestan oma kirjandis, et näed, mulle on see nii palju andnud. Ja kõik on rahul, eriti ma ise.

Kui mulle on aga aastaid korrutatud, kui hea on lugemine, raamatute taha meelitatud, sunnitud, nõutud, pakutud huvitavat lugemist ning kui ma lõpuks ka ise olen soostunud raamatuid lugema, siis on eriti tobe, kui tullakse ja küsitakse, et noh, mida kirjandus on sulle andnud. Ja siis peaks midagi originaalset vastama, kusjuures vastus on ju tegelikult "Ei tea!". Õpetaja ütles, et kirjandus annab seda, seda ja seda ning siis püüda mingite äpardunud näidetega üldtuntud väiteid kinnitada, kusjuures isiklik kogemus veel isegi ei küüni sellele tasemele, et võiks selliseid üldistusi üldse teha.

Igaüks, kes süüdistab õpilasi, et nad ei loe raamatuid, on laisad ja rumalad ja ise süüdi, kui sellisel teemal kirjandit ei suuda kokku panna, võiks püüda panna paberile kolm asja, mida kirjandus on talle andnud ja võimalikult originaalset. Minu arvates on isegi kolme ebaoriginaalset põhjust raske kokku saada, isikupärastest rääkimata.

Samuti tahaksin eksamikoostajatelt küsida, kas teemaseadmine oli korralikult läbi mõeldud ja mida ikkagi põhikoolilõpetajalt sellise teema puhul oodati. Ootaksin huviga ka häid kirjandinäiteid samal teemal. See ehk annaks rahu, et jah, on võimalik ka sellel teemal väga edukalt kirjutada.