Kirjandikirjutamist tuleks võtta kui paratamatust

Erinevalt siinsest kaootilisest mõistusepuistest, on üks õige kirjand põhjalik ja konsistentne tervik, mida eile jälle üle riigi kirjutati. Hommikul kell 10 luges kindral Aaviksoo raadios kenasti motiveeriva monoloogi mägede harjadest ja sulavast jääst ning abituriendid alustasid kuni kuuetunnist kirjalikku tõestamist, et neist on viimase 12 aastaga suudetud teha mõtlevad isiksused.

Peatselt pärast kirjanditeemade avalikustamist nii õppureile kui ka laiemale üldsusele, ilmusid meediasse asjatundjate kommentaarid kümnele teemale ja ka kirjandikirjutamisele kui sellisele üldisemalt. Maimu Berg märkis, et kirjanditeemad on laialivalguvad ning alahindavad abituriente. Tõepoolest - justkui oleks tahetud garanteerida, et mitte üksainus kirjandikirjutaja sel aastal emakeele eksamilt läbi ei kukuks teemast mööda kirjutamise tõttu.

Mul on miskipärast tunne, et gümnaasiumiastme edukama otsa õpilased võisid olla veidi üllatunudki, et teemad nii õlalepatsutavalt üldised olid. Kui teema on "Minu Eesti", võib ju kirjutada laulu- ja tantsupeost rullnokluseni ning idee poolest ei tohi siin hindamisel pidada üht teemat teisest paremaks. Kas praeguses karmis masurüüstatud tänapäevas kantaksegi koolilõpetajad lihtsalt käekõrval sujuvalt gümnaasiumi kulminatsioonini? Ja on siis üldse taolisel monstrumteemal lihtne kirjutada? Proua Berg tõi välja seega olulise valupunkti eksamikorralduses, mille osas loodaks järgmisel aastal näha arengut paremuse poole. Pole eriti naljakas teha karuteeneid kontingendile, kelle tulevik võib sellest eksamist sõltuda.

Mind tegelikult väga huvitab, kui paljud kirjutasid sotsiaalmeedia teemal. On vist juba Kalevipojalegi selge, rääkimata siis siilist, et lausa humoorikalt suur osa meie era-, sotsiaal- ja kommertselust on kolinud "sinna". Ma ei taha selle fenomeni nime siin lihtsalt sellepärast kasutada, et ma näen seda oma arvuti vasakus ülanurgas niigi liiga tihti. Pikisilmi jään ootama statistikat sellest, paljud selle teema valisid, millele sealjuures keskendusid ning kui väärilisteks nende töid hinnati. Lugeda tahaks nii paremaid kui halvemaid näiteid.

Pean nõustuma ka hr Õnnepalu kommentaariga, et kui peaks ise praegu kirjandit kirjutama, siis oleks see kohutav. Ei kujutaks, tõepoolest, ettegi. Veerandi ööpäeva jooksul sisuliselt endast kõik anda on ikka katsumus omaette. Seepärast soovitan kõigil eilse päeva kangelastel teha endale üks pikk pai ja lubada endale midagi ilusat, et see katsumus läbitud sai. Isegi, kui peaks juhtuma, et seekord ebaõnnestuti, võib ju esitada tolle karjuvalt tülinoriva küsimuse - mis see kirjand siis ikka näitab?

On ju kaasajal väga popp teha edetabeleid "roppedukatest" ettevõtjatest ja muudest staaridest, kes juba varakult kooliskäimisele ja kõigele sellega seonduvale vilistasid. Kui leiate end olevat samuti kirjanditele kui sellistele vastumeelestatud, võtke seda kahte moodi: 1) see on lihtsalt gümnaasiumis kohustuslik, paratamatu 2) ainulaadne kogemus enda proovilepanekuks. Ja kui te arvate, et teil on 12 kooliaasta lõpuks juba niigi piisavalt kogemusi, et elus kõigega hakkama saada, siis olete lihtsalt rumal.