Keskmine eestlane on usuasjades lausloll ja uhke selle üle
Paraku reeglina see nii ei ole. Kuna enamus eestlastest on tänu kommunistlikule okupatsioonile (võrdleme kasvõi Soomega, kus siiani ristitute % on suhteliselt suur) ateistid, siis kuidas nad saaksidki asjalikult kommenteerida teemat, millest neil aimugi ei ole? Samamoodi ei saaks ka kakofoonik adekvaatselt kommenteerida muusikat. Kui arusaamist ja isegi selle püüet ei ole, jääb järgi subjektiivne lihtlabane möla.
Vaatamata oma ebakompetentsusele tundub enamusel eestlastel olevat usuteemadega mingi eriline side. Enda arvates nad teavad usuasjadest kõike ja on varmad ka sõna võtma. Sellega pannes näiliselt asjad paika. Paraku nad ei taipa, et oma ebakompetentse, komplekside küüsis vaevleva harimatu inimese arvamuse avaldamisega panevad nad paika vaid iseennast, mitte aga usku.
Pole saladus, et enamasti on ateistlike eestlastel hambus ristiusk. On ju meie ajaloos selle usuga otsesed kokkupuuted. Viga aga, mida eestlased sageli teevad, on see, et tõmmatakse vägivaldne paralleel kristluse ja poliitika vahele. Riikide poliitika oli enne kristlust, kristluse valitsemise ajal ja ka selle järgselt suuresti ühesugune: valitsesid intriigid, salasobingud, reetmine, amoraalsus, ekspansionism jne. Üks suuremaid väärarvamusi, mis meil valitseb, on see, et pärast mingi riigi ametlikult kristlikuks saamist, esindas see riik kohe ka 100% kristlust. Ei, see ei olnud kaugeltki nii. Näiteks saksa keiser, kes valitses ka sel ajal, kui meie maal toimus muistne vabadusvõitlus, oli paavsti poolt kirikuvande alla pandud. Selline käik polnud tol ajal sugugi erandlik. Kristlike riikide usujuhid olid sageli hirmul valitseja omavoli ees. Kristlik valitseja sõdis sageli kristliku valitsejaga, ja tegi seda kristluse nimel! Kas pole absurdne? Ja kus on siin siis see kristlus?
Kristlus kui selline pole kunagi levinud vägivalla teel. Esmapilgul on seda raske tunnistada. Selleks tuleb defineerida kristlus, mida allpool veidi proovin ka teha.
Rooma Impeeriumis olid kristlased tagakiusatud vähemuseks ja kristlus madalama klassi rahva usk. Olla kristlane ei tähendanud tollal mingit “meelakkumist“, vastupidi, olla kristlane tähendas pidevat tagakiusamist ja ohtu saada avalikult surnuks piinatud. On laialt teada, kuidas hull keiser Nero, kes lasi pool Rooma linna maha põletada, süüdistas hiljem selles kristlasi. Kristlasi saadeti lõvide ette, neid piinati avalikult kõige metsikumal moel. Kuid vaatamata kõigele sellele kristlased ei murdunud, vaid muutusid vastupidi veelgi tugevamaks. Kristlaste isepäisus ja imperaatorile allumatus ajas viimased raevu ja tekitas veel suuremat nende poolset viha. Kuid kõigest sellest vägivallast polnud kasu. Kristlus tugevnes ja sai lõpuks Konstantinus Suure ajal ametlikuks usuks. Nii levis kristlus täiesti rahumeelselt ja tema tugevuseks oli vankumatu kindlameelsus ja kompromissitus. See tagaski kristluse võidu, mitte aga vägivalt.
Rooma Impeeriumis leidis kristlus end aga ebaloomulikus ja harjumatus keskonnas - olla valitseva klassi ja poliitilise juhtkonna soositud usuks. Poliitikutele on aga sageli peamiseks eesmärgiks omakasu. Omakasust lähtuvalt võeti sageli vastu ka usk (ka kristlus) ja kasutati seda ka vastavalt ära. Selline käitumine aga ei leia mingit tuge Piiblist ja on sellega otseselt vastuolus kristliku õpetusega. See tuleb kõigepealt selgeks teha, enne kui hakata vägivaldselt poliitilise kristluse e cesaropaptismi ja tegeliku, piibliõpetusele tugineva kristluse vahele võrdusmärki tõmbama.
Kui vaadata kristluse võidukäiku algusest kuni tänapäevani, siis kõigi loogika reeglite kohaselt oleks see usk pidanud juba ammu ja varakult hääbuma. Seda aga ei juhtunud. Vastupidi, ta levis rahva seas ja seda vägagi edukalt. Kas ei peitu selles suurim tõend kristluse üleloomulikkusest?
Inimkond on läbi teadaoleva ajaloo jooksul alati jumalatesse uskunud. Ju on tal seda vaja, või on tõesti Jumal ise end inimestes ilmutanud ja neis selle vajaduse esile kustunud. See jäägu igaühe enda otsustada. Fakt aga on, et inimesed on uskunud. Seda on teinud ka meie esiisad. Nagu kultuurid on ajaga muutunud, nii on see toimunud ka uskudega. Ainult väga isoleeritult elanud kultuurides (nagu Austraalias) pole ajaga toimunud loomulikku uskude sünteesi ja evolutsiooni. See on olnud loomulik ja seda ka Eestis. Naabermaadelt on üle võetud uskumusi ja ka jumalaid, kes on tundunud vägevamad ja seletanud usutavamalt ümbritsevat maailma lahti. Näiteks Piibli lood üleilmsest veeuputusest on suhteliselt sarnasel kujul levinud lausa üle maakera, isegi muistses Ameerikas!
Nii hakkas ka kristlus juba ammu enne ristirüütlite tulekut eestlaste uskumusi ja maailmpilti kujundama. Seda tõestavad kõige ilmekamalt matusekombed, ehted ja naabermaade paralleelid. Eesti ei olnud isoleeritud Austraalia ja tee rahumeelseks kristluse omaksvõtmiseks oli alanud.
Väide, et Eesti muistne vabadusvõistlus oli sõda kristluse vastu, on otseselt väär, eksitav ja pahatahtlik. Sellist muinasjuttu võivad uskuda üksnes need, kelle ajalooteadmised pärinevad ilukirjanduslikest teostest nagu “Ümera jõel”, “Kurbade kivide linn”, "Issanda koerad", "Musta risti ikke all" jt.
Kuid ka ajalooline Hendriku “Liivimaa kroonika” pole kõige usaldusväärsem allikas. Liiga silmatorkavalt on seal püütud eestlastest maalida pilti kui hirmsatest ja verejänulistest paganatest. Tähelepanelikule lugejale hakkab see püüd kergesti silma. Sellise tooni kasutamine on ka mõistetav - nii sooviti õigustada oma nõ kohalikke tsiviliseerivat nn ristisõda. Paraku Hendrik räägib end ise sisse. Kristlikul Visbyl oli leping hirmsate paganate saarlastega. Kuid mis veelgi kõnekam, eestlaste üheks pealikuks oli ristitud kristlasest Tabelinius. Nii et kristlasest eestlaste pealik sõdis kristlaste vastu! Kas pole vastuoluline? Tegelikult ei ole. Tabelinius oli siinjuhul tõesti kristlane, ristisõdijad aga tavalised poliitika etturid, kes tegutsesid lihtlabase maadevallutamisega. Et seda siis silmapetteks silmakirjalikult ristisõjaks on kutsustud, see ei muuda asja. Toosama Tabelinius löödi maha nendesamada võõrvallutajastest nõ kristlaste poolt. Meenutame, et ka Vabadussõjas võitlesid enamasti kristlased. Kas see usk tegi nad vähem eestlasteks?
Paganast eestlane rõhub sageli muinasusu rahumeelsusele. Inimesed elasid kooskõlas loodusega, kallistasid puid jne (vaata “Malevat”). Kindlasti see enamuse juures nii oli, kuid ei saa ju eitada, et tehti oma naabrite vastu ka julmi röövretki. Kas nende järgi peaksime me kujundama oma hinnangu Eesti muinasusu suhtes? Seda võiks ju teha, kuid see oleks vägivaldne ja ülekohtune. Samamoodi ei saa ristisõdijate järgi anda hinnangut kogu kristlusele.
Paljud eestlased nimetavad end siiani paganateks, muistsete eestlaste usu järgijateks. Paraku peab sellistele uuspaganatele kurvastusega nentima, et Eesti muinasusust teame me väga vähe, peaaegu mitte midagi. Põhiline selliste uuspaganate identiteet seisneb raevukas antikristlusel (st ei saa nemadki ilma kristluseta hakkama). See on primitiivne ja lihtsameelne, kuid usuliselt harimatu inimese seisukohast täiesti mõistetav. On mugav end usuliselt identifitseerida millegiga, millest ei teata suurt midagi ja mis on ka sellevõrra mugavam. Võib nii ju uhkelt endale vastu rinda taguda ja end Eesti paganaks (või taara-, maausuliseks) nimetada, kuid primal juhul on tegu uuspaganismiga, mis on pea täielikult kunstusk, millel pole eestlaste muinasusuga just palju pistmist. Ja siis tulevad sellised “ususpetsjalistid” suure suuga sõna võtma kristluse aadressil, et milline viimane on ja milline ei ole. Igaüks peaks aru saama, et selline hinnang ei saa olla adekvaatne.
Peamine on esimese asjana vabaneda vihast. Viha kattevarjus elavad sügavad kompleksid, sest kõike endale tundmatut ja võõrast tegelikult kardetakse. Seepärast tasubki end enne mingile asjale hinnangu andmist selle asjaga elementaarseltki kurssi viia. Ja soovitavalt tega seda emotsioonitult. Vastasel juhul antakse hävitav hinnang mitte kritiseeritavale objektile, vaid iseendale ja oma rumalusele.
Esimese asjana aitaks lausrumalust usuteemadel vähendada religiooni-usuõpetus koolides.
Ei maksa karta, et religiooniõpetus teeks kellestki kristlase (või budisti, moslemi jne). Me ju ei karda, et matemaatika õpetamine teeb meie lapsest matemaatiku, ajalooõpetamine ajaloolase, kehaline kasvatus sportlase jne. Pigem me arvame, et need teadmised aitavad meie lapsel hilisemas elus, tänu koolist saadud mitmekesisele teadmiste pagasile, teha iseseisvalt valikuid. Kuid kellest on määratud saama matemaatik, ajaloolane, sportlane, muusik või isegi usklik, sellest see ka saab ja vägisi õnneks neid asju muuta ei saa.
Kuid üks on kindel - lapse harimatusesse jätmine on kuritegu lapse suhtes. Olgu vanemad pealegi oma (olgu siis nõukogude ajupestud) haridusega selle vastu. Kui mulle ei meeldi, et mu lapsest võiks kunagi saada ajaloolane, kas ma nõuan siis ajaloo õpetamise lõpetamist koolides? Ja kui ma selle saavutan, kuid mu lapsel on annet ja kutsumus saada ajaloolaseks, siis tegelikult ei saa selle vastu ei ussi- ega püssirohuga.
