Kes meil keelab iseendasse investeerida?
Lugesin Andres Raidi suhteliselt emotsionaalset kirjutist välisinvestoritest, kus autor tõmbas otseseid paralleele orjastamise ja okupeerimisega. Tuleb tõdeda, et kui artikli eesmärgiks oli rahvale meeldida ja plusspunkte teenida, siis selles osas on autor kindlasti märki tabanud.
Seda näitab kasvõi kommentaaride arv ja nende sisu. Samas artikli sisu viitab pigem sellele, et autoril on ettevõtlusest ja investeerimisest väga hägune ettekujutus ning rohkemat kui klassiviha õhutamine selliste artiklitega kindlasti ei saavutada ei soovita.
Esiteks tuleb aru saada, et mitte keegi ei keela eestlatel enestel investeerida Eestimaale, luua siin ettevõte ettevõtte järel ja pakkudes tugevat konkurentsi tõrjuda välismaised investorid turult üldse välja.
Miskipärast pole eestlased seda väga tegema kippunud. Veelgi enam, kui mõni meie rahvuskaaslane ongi enam-vähem toimiva ettevõtte suutnud ülesehitada ja viimane ka mingit natukenegi arvestatavat tulu on hakanud teenima, siis on see sama eestlane otsinud kibekiirelt kellegi, kellele seesamune ettevõte maha müüa. Tihti on ostjateks osutunud just välismaised investorid ja seda olukorras, kus mitte investor ei ole aktiivselt otsinud võimalust kuidas eestlasi "orjastama" tulla vaid eestlane on veennud välismaalast, et viimane teeb hea tehingu kui ta eestlase äri ära ostab. Näiteid selle kohta on nii palju, et nende siin üleslugemisel pole mõtet.
Võiks küsida, et miks siis eestlane on oma äri välismaalasele maha müünud, miks pole ta ise tahtnud omanik olla? Sellele küsimusele peaksid eelkõige vastama endised eestlastest omanikud, kuid mõne põhjuse oskaks ka ise välja pakkuda.
Esiteks ei ole ettevõtja meie ühiskonnas austatud. Valdav suhtumine on, et kui sa oled ettevõtja, siis järelikult oled sa spekulant, suli, pätt, vereimeja, ihnur ja ahnur. On selge, et suhteliselt kõrge enesehinnanguga eestlasel on raske kanda ühiskonnas rolli, mille kohta on nii tugevad negatiivsed eelarvamused. Vaadakem kasvõi kui vähe on eestis omaniku nimega ettevõtteid erinevalt näiteks kasvõi Soomest. Olles ettevõtja saad tümitada nii ajakirjanduse, kollase ajakirjanduse kui ka oma lähedaste inimeste käest. Seetõttu usungi, et paljud müüsid oma siin loodud ettevõtted ja investeerisid saadud raha riikidesse, kus ärimees olla tähendab ühiskondlikku lugupeetud positsiooni ning pole vaja igal sammul tõestada, et äri tehaksegi kasumi saamise eesmärgil, mitte et palgata hästi palju töötajaid ja siis luua neile maapealne sotsiaalne paradiis.
Teine põhjus, miks paljud ettevõtted on müüdud välismaistele omanikele on meie turu väiksus ning seetõttu vajalike teadmiste-oskuste puudumine. Võid olla küll kange eesti mees ja üritada oma asja ajada, kuid kui pead võistlema konkurentidega, kellel on kasutada märkimisväärselt suurem ajupotentsiaal, siis varem või hiljem jääd alla ning seetõttu on mõistlikum oma ettevõte mõnele konkurendile hoopis ära müüa.
Jõudes nüüd selleni, et kas väismaine investor toob riigile üldse mingit kasu, siis võiksime endid võrrelda näiteks Põhja-Koreaga. Seal pole välismaiseid "orjapidajaist" kapitaliste rahvast nöörimas. Samas on ju teada, et vaatamata sellele, et seal kõik riigile kuulub, elavad nood inimesed väga vaeselt. Tänapäeva maailmas on oluline väärtus töökoht. Kui kohalik inimene ei ole valmis ettevõtjaks olemisega riskima ning soovib olla palgatöötaja, siis olemegi olukorras kus kas a) töökohti pole ja valitseb suur tööpuudus või b) töökohad on loodud välismaiste investorite poolt (sest nemad on võtnud julguse oma raha mängu panna ja ettevõte luua). Öelda aga, et välismaise investori loodud töökoht oleks kehvem kui kodumaise investori oma on küüniline kui mitte öelda enamat.
Vaadates maksuameti statistikat, siis näeme, et reeglina on välismaiste investorite poolt loodud ettevõtetes palgad kõrgemad ning lisaks ei ürita sellised ettevõtted tüssata riiki ega töötajaid näiteks maksude tasumata jätmisega. Kui üks selline ettevõte annab tööd 200 inimesele ja maksab neile eesti keskmist palka, siis saavad 200 eestimaalast kuus kokku ca 160 000 eurot ja riik sellelt ca 53 000 eurot sotsiaalmaksu ning hiljem veel hulganisti erinevaid tarbimismakse. See raha jääb eestisse ja on kümnetes kordades suurem kui mistahes kasum, mida see ettevõte võiks teenida. Pealegi kui investor soovib kasumi ettevõttest välja võtta, tuleb tal tasuda riigile tulumaks.
Kokkuvõtteks ütleks, et investorite liigitamine välismaisteks ja kodumaisteks on lühinägelik ja sisutu. Süüdistada välismaised investoreid siia investeerimise eest on aga küüniline ja solvav, olukorras, kus meie endi ettevõtlusaktiivsus on madal ning loodame, et keegi teine hea onu või tädi tuleb ja loob meile töökoha.
Mõelgem enne, kui midagi kirja paneme!
