Kes küll aitaks kannatada ära?
Teada on, et haigused ja mured ei käi mööda kivisid ja kände. Need liiguvad alati suunal välismõjur-inimene ja sealt edasi inimeselt inimesele. Millised on eestlase suurimad mured? Palk on väike, tööd ei ole, oskustest jääb puudu, toit on kallis, toetused on madalad ning üleüldine hoolimatus näib lokkavat. Ning kuhu mujale ongi demokraatilises riigis inimesel pöörduda kui oma valitud esindajate poole?
Mis saab aga siis, kui valitud panevad käed kõrvadele ja pööravad pilgu ära? – Siis jääb inimesel üle ise otsida, kuidas saab, kust kohast saab või kas üldse saab. Saamine, olgu siis nilbelt mõeldes või mitte, on mõne jaoks kergem kui teisele. See omakorda keerutab eestlases üles viha. Meenub lõik Sacha Baron Coheni menufilmist „Borat“, milles nimitegelane irvitas oma naabri üle, kes ei suutnud temaga samaväärset iPodi muretseda – ükskõik, kui palju võidakse filosoofilist abstraktsust inimesele pähe taguda teemal „asjades ei peitu õnn“, siis ürita seda juttu rääkida kolme last kasvatavale üksikemale, kes elab vaevu-vaevu palgapäevast palgapäevani ning kütteperiood ja talv on alles tulekul.
Samal ajal võib riigitelevisiooni jutusaates näha figureerimas oma „bisnisiga“ hädas ärimeest, kelle suurimaks mureks on oma lapse ülikoolis käimise kulusid maksta – Inglismaal õppimiseks. Väike kalkulatsioon näitaks tõenäoliselt, et ühe semestri õppemaksu eest saaks eelpool mainitud üksikema koos oma lastega söönuks ja riidesse. Kuid kas keegi ütles, et võrdsus peab eksisteerima? Eriti veel kapitalismis. Iseenesest ju võiks ja ehk vastab ka tõele, et iga mees on oma saatuse sepp. Kahjuks pole saatuseseplus senini jõudnud riiklikult heaks kiidetud kutseharidust pakkuvate koolide õppekavasse. Oleks ju tore, kui probleem laheneks naljaga ning kõik õpiksidki õnnesepp-keelitaja erialal. Seniks aga põlgame riiki, kirume saatuse valusaid kõrvakiile ning vantsime sama vana rada pidi edasi.
Kõrvus kõlab viimase „Tujurikkuja“ eepilisest rahvuslaulust pärit rida „Kes küll aitaks kannatada ära?“. Siiski tuleb eestlast kiita, sest, kestvusalade sportlaste maana nagu me tuntud oleme, jookseb igaüks meist pikka maad. Eestlane on tuntud maratonijooksja ning distantsiks kipub olema elu. Aga mis saab siis, kui enam ei suudeta ära kannatada ning millisele alasile vihahaamer virutatakse?
