Ausus, töökus ning kodumaa-armastus on väärtused, mida iga oma riigist lugupidav kodanik peaks austama. Oma riiki – mille me laulva revolutsiooniga veretult vabaks laulsime – tuleb hoida ja tema eest olude sunnil ka võidelda, sest vabadust ei kingita niisama.

Selle aasta alguses avaldas meie kaitsepolitsei riigi julgeolekuohtude kohta järjekordse aastaraamatu. Aastaraamatus väidab kapo, et julgeolekuoht pole ülemöödunud aastaga võrreldes vähenenud. Riigireeturite värbamiskatsed idanaabri poolt on aktiviseerunud, isegi kolmandiku võrra suurenenud ning kasutusele on võetud naaberriikide niinimetatud "pehme" mõjutamise strateegia.

Mis meie suurel ja võimsal idanaabril viga on, et ta meid uuesti endale allutada püüab? Venemaa teeb omalt poolt kõik selleks, et eestlastel oma kodumaal äärmiselt ebamugav elada oleks, kaoks peremehetunne ning eestlased hakkaksid oma rahvust maha salgama. Kas soov on see, et me oleks russofoobid - vene keelt kõnelevate inimeste seas oleks eestlaste suhtes piisavalt vaenuseemet külvatud ega toimuks eesti- ja venekeelsete inimeste lõimumist?

Venemaa valitud rahvas ja kõik teised
Minu arvates võime ebasõbralikkuse põhjusi leida meie idanaabri ajalooga tutvudes. Venemaa on meid korduvalt vallutanud ning riigil on õigusest ja õiglusest omamoodi arusaamad, mis lähevad kardinaalselt lahku läänepoolsete tsiviliseeritud Euroopa riikide arusaamadest.

Vene riik on Rooma ja Bütsantsi impeeriumi aujärje pärija. Venelaste maailm jaguneb mustvalgelt kaheks: meie ja kõik teised, ehk mittevenelased.

Vene rahva maailmapildi aluseks võib lugeda 15. sajandi lõpul vene õigeusu munga Filofei poolt välja töötatud Kolmanda Rooma doktriini, mis väidab, et venelased on eriliste õiguste ja privileegidega Jumala poolt välja valitud rahvas, kes on loodud maailma valitsema ja et rahva kohta kehtib Jahve tõotus: "Iga paik, kuhu teie jalatald astub, kuulub teile!"

Venelased kujutavad endale ette, et nad on valitud rahvas. Valitud ehk Jumala rahvas suhtub kunagi enda alluvuses olnud väikeriikide põlisrahvastesse kui alistatud rahvastesse. Jumalarahva poolt eest ära aetud inimese kotta elama asumine on valitud rahvale loomulik asi.

Autoritaarse valitseja ihalus
Valitud rahva maailmapilti on selline õiguse ja õigluse tõlgendamine jäänud siiani püsima. Sellega seondub neile iseloomulik messianistlik suhtumine endast nõrgematesse naaberrahvastesse. Kuna Venemaal pole kunagi olnud demokraatlikku riigikorda ning ta on pikki aastaid raudse eesriidega läänemaailmast eraldatud olnud, siis puudub neil ka demokraatliku riigikorra kogemus. Nad ihalevad end valitsema autoritaarset valitsejat ehk head tsaari, kes tooks õnne nende õuele ega laseks tohutult suurel riigil laguneda.

Vene inimestele läheb selline maailmapildi tõlgendamine hästi peale, sest sajandite kestel toimunud bütsantslikud arusaamad on visad taanduma. Ikka nostalgitsetakse kadunud impeeriumi järele ja püütakse seda taastada. 

Etnosed sünnivad, kasvavad ja saavad kasvuraskusi trotsides täisealisteks ning puhkevad õitsele, et siis pärast viljade valmimist rahulikult hääbudes anda ruumi teiste rahvaste tekkeks. See on vääramatu loodusseadus. Aga etnosed võivad ka enne täisealiseks saamist vägivalla ja alanduste tõttu piinarikkalt surra.

Elu võõraste reeglite järgi
Kes peab aga eestlast kaitsma tema enda kodus? Loomulikult peab see olema tema enda riik. Aga kui riik langeb salakavala hüdra nähtamatute mürgiste kombitsate küüsi, siis pole ta ka enam võimeline kaitsma oma kodanikke nende enda kodus.

Eestimaa on nii väike, kuid siin on siiski meie kodu. Me pole kohustatud oma koju lubama võõraid, kes hakkavad nõudma, et me ennast maha salates ja piiritut külalislahkust üles näidates võõraste reeglite järgi elama hakkaksime. Peaksime oma emakeele unustama ja oma kodu loovutama kellelegi, kel endal ääretult suur maa kasutada, aga kel sellest ikka veel väheseks jääb.

Eestlastena peaksime endast ikka rohkem lugu pidama, et ka edaspidi oma isade maal vabade inimestena elada saaksime. Oma riigil ja vabadusel on hindamatult suur väärtus. Seda tuleb hoida.