Kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda
Oli õpetajaid, kes sind tahvlilapiga viskasid. Oli õpetajaid, kes kaardikepi või joonlauaga vastu näppe andsid. Oli õpetajaid, kes raamatuga vastu pead virutasid. "Vägivaldsed" õpetajad olid ka siis olemas. Samuti olid aga olemas ka maailma kõige targemad lapsed. Ma tean, sest olin ise üks neist. Mõnikord sai õpetajat lausa kiusatud. Nalja pärast, et vaadata, kui kaugele ta läheb.
Ma mäletan üht oma inglise keele õpetajat, kes oli armeenia rahvusest. Ei rääkinud meiega eesti keeles ja keelas tunnis eesti keeles rääkimise. "Mis mõttes keelab?" vihastasime me ja kiusasime teda eesti keeles rääkimisega, mõni kord sai lausa mahlakaid eestikeelseid väljendeid kasutatud. Vahet ju polnud, ta ei saanud niikuinii aru.
Kui õpetaja otsustas meid selle eest "kahtedega" karistama hakata, läks asi nugade peale. Mis mõttes, minu muidu "nelja-viielisel-lapsel" on korraga inglise keeles kahed, vangutasid kodus minu ja kahe parima sõbranna vanemad päid. See õpetaja on ilmselt ebapädev, olid nad kindlad. Vanemad kaebasid ja meie kaebasime, et õpetaja kiusab, paneb "lihtsalt lambist" kahtesid.
Pärast üht järjekordset "kiusamist" (ma ei mäletagi kas meiepoolset või õpetajapoolset), lõpetasime direktori kabinetis. Meile kui eeskujulikele õpilastele oli see paras šokk - meid kutsuti direktori kabinetti. Mille eest? Üllatus oli suur, kui selgus, et inglise keele õpetaja rääkis direktoriga vabalt eesti keelt ja edastas kõik meie poolt tunnis tehtud mahlakad kommentaarid.
Lõppkokkuvõttes jäi süüdi ikkagi õpetaja, sest tema karistusmeetod kahtede näol ei olnud õige. Järgmisel aastal teda enam koolis enam ei olnud. Aga kes siis tegelikult keda kiusas? Kas meie õpetajat või tema meid? Kas inglise keele tunnis inglise keeles rääkima sundimine oli kiusamine? Või aitas see kaasa keele õppimisele? Jäägu vastus meie südametunnistusele.
Samuti mäletan ma koolist keemia õpetajat, keda kõik kartsid. Olid alati kartnud. Ka minu ema ja onu, kes samas koolis olid kunagi veel kaugemas minevikus käinud. Ka see õpetaja kiusas meid. Näiteks pani ta meid tähestiku järgi istuma ja mina pidin istuma mingi poisi kõrval, samal ajal kui minu parimad sõbrannad said ühes pingis koos istuda. Milline ebaõiglus!
Tahvli ees ülesannet lahendades võis olla kindel, et midagi valesti tehes oli võimalus saada kaardikepiga vastu tagumikku või siis mõne sarkastilise kommentaari osaliseks. Praegu ma mõtlen, et sellel õpetajal oli tegelikult väga hea huumorisoon. Samuti võis ta tunnis lobisemise eest ilma mingi probleemita joonlauaga klassipäevikusse kõigile "ühed" tõmmata. Vahetunni ajal pani ta meid koridoris ringiratast kõndima. Jah, see oli õpetaja, keda kõik kartsid, aga mitte keegi ei hakanud talle vastu. Ta oli autoriteet ja teda austati. Keegi ei tulnud isegi selle peale, et tema peale kaevata. Tänapäeval oleks ilmselt tema õpetusmeetoditest tehtud televisoonis erisaade, ta oleks kohtusse kaevatud ja jumal-teab-mis-veel.
Minu üks klassijuhataja keelas ka tumeda küünelaki, silmatorkavad ehted, nabapluusid ja palju muud. Tema arvates tuli koolis korrektses riietuses käia. Kuidas seda nimetada - ikka ahistamiseks, eks? Täna oleks kindlasti mõeldamatu, et keegi midagi sellist keelaks. Kui me tol hetkel võisimegi seda arusaamatuks ja mõttetuks keeluks pidada, siis praegu julgen ma (vanamoodne nagu ma olen) välja öelda, et minu arvates peaks igas koolis koolivorm lausa kohustuslik olema. Mitmel erineval põhjusel.
Tuleb tunnistada, et oli ka õpetajaid, kes võib-olla ei olnud kõige pädevamad, kes läksid kiiresti närvi ja hindasid lapsi nende nägude järgi, aga ega puberteedikutega pole lihtne. Ka meie ei teinud õpetajate elu lihtsaks.
Hoolimata 12 aastat kestnud "ahistamisele" ja "kiusamisele", kasvasid meist kõigist enam-vähem normaalsed inimesed. Ja ma julgen isegi väita, et just palju tänu rangele koolirežiimile. Me teadsime küll oma õigusi ja tihti oli nii, et "suuremas sõjas" jäi süüdi siiski õpetaja, sest tema oli ju täiskasvanu ja meie vaid lapsed, aga me ei jooksnud iga tahvlilapi viskamise ja tutistamise või nurka seisma panemise pärast kaebama. Sisimas ja salaja saime me ju aru, et olime selle ise ära teeninud.
Aga kuidas on lood täna? Ma ei usu, et leiduks õpilast, kes õpetajat kardaks. Ta teab, et ükskõik mis, aga õpetajal ei ole õigust teda karistada. Võib-olla kaardikepi ja raamatutega tagumine ei ole tõesti kõige õigem karistusmeetod ja õpetaja kui täiskasvanud inimene, ei tohiks provokatsioonidele alluda. Aga tutistamine? Kui praegu kedagi tutistada, tuleks sellest raudselt kohtuasi. Samal ajal aga ei ole mingi probleem, et õpilane oma mobiiltelefoniga filmitud video endast välja läinud õpetajast Youtube'i üles laeb, et eakaaslastega koos selle üle itsitada.
Ja mis inimesed neist noortest kasvavad, kel puudub igasugune hirm karistamise ees, kes vaid oma õigusi taga ajavad? Elus ootab ees palju raskemaid katsumusi kui keskkool. Kuidas nad hakkama saavad, kui me neid vaid vati sees kasvatame? Niimoodi kasvabki üles terve põlvkond nannipunne.
Paunvere koolimajas on nurgas põrandal madala kasti sees herned. Tootsid ja Kiired pandi karistuseks sinna põlvili seisma - "karjuv füüsiline vägivald!"
Mida aga teha nende "kohutavate" lastelauludega, kus meie kiisul on kriimud silmad ja ta istub metsas kännu otsas? Vähe sellest, et kass lastele peksa andis, oli tal veel piip ka suus!
