Kelle ja mille arvelt me tegelikult laename?
Asudes mitme aasta eest teise linna elama, sain targemaks. Minu suurem teadvus “sellest” maailmast tekkis siis, kui töötasin ühes firmas, mis kõige muu kõrval ka kiirlaene väljastas. Ja see muutis mind palju targemaks. Ja paraku ka kurvemaks.
Laias laastus jaotasin laenajad kolmeks. Kõige neutraalsemad olid need, kes laenasidki läbimõeldult mingi konkreetse asja soetamiseks (auto, suurem remont vms). Nemad mõtlesid ette läbi ka tagasimaksmise ning enamasti nendega probleeme ei tekkinud.
Teised kaks rühma tegid mind kurvaks. Ühed oma probleemide ning teised oma lolluse tõttu. Näiteks tuli sinna kord meesterahvas, kes kurtis, et tal pidi olema palgapäev, kuid tööandja lubas seekord hiljem maksma. Temal aga on siiski vaja üür maksta. Mees võttiski laenu kaheks nädalaks ning maksis selle juba enne tähtaega tagasi. Nendest inimestest oligi mul kahju, kes otseselt ise süüdi olemata pidid laenu võtma.
Kuid viimane rühm, need kes laenavad vist ainult laenamise pärast, ajasid mind ühtaegu marru ja tegid ka kurvaks — kas tõesti on rumalaid inimesi nii palju? Loomulikult on kiirlaenu võtmisel intress üüratu ning kui hakatakse tagasimaksmisega venitama, siis tekivad kohe igasugused muud lisatasud. Kui inimene läheb sellisest kohast laenama, siis peaks ta olema kõige sellega arvestanud! Pärast ei tasu tulla sinna seletama, et intress on ikkagi liiga kõrge. Leping sai ju tehtud ning tema allkirigi selle peale antud.
Nii ma nägin päris palju selliseid inimesi, kes tulid laenu küsima, arvates, et seda mitte kunagi tagasi maksma ei pea. Kui küsisime neilt, kui suurt summat laenata soovitakse, siis küsiti tihti vastu, et kui palju me anname. See näitab, et inimene pole laenamist ikka läbi mõelnud. Ma ei tea, mida need inimesed mõtlesid, kui panid veel oma eluaseme pandiks. Päris mitmed jäid sellest ka kahjuks ilma. Käis ka pealtnäha asjalikke noori inimesi. Laenas näiteks üks 20ndates meesterahvas, kes elas naise ja lapsega uues korteris, mis oli ka enamjaolt laenuga ostetud. Ja temalt ei laekunud algusest peale mitte ühtegi makset. Kahjuks ei teagi, mis temast sai.
Kas asi on kasvatuses? Või otsitakse uusi võimalusi tihtipeale tundmatu tuleviku arvelt? Olen elu jooksul laenanud ühe korra oma sõbralt, kui mu sülearvuti ootamatult katki läks, kuid kooliasju oli vaja teha. Paari kuuga maksin ka oma võla tagasi.
Loomulikult tean, et elus juhtub ootamatuid asju ning tänapäeva kodulaen on muutunud loomulikuks elu osaks. Kui noored just oma vanavanemate maakodudesse ei ole nõus kolima või kui neil rikkaid vanemaid pole, on meie pea ainsaks võimaluseks laenata. On veel palju olukordi, kui inimestel ei jää lihtsalt muud üle - keegi haigestub püsivalt, minnakse lahku ning üks pool jääb eluasemest sisuliselt ilma, juhtub autoõnnetus, ülemus viivitab palgamaksmisega jne. Kuid ma ei saa aru nendest, kes laenavad, on pidevalt võlgu, kuid elavad siiski üle oma võimete. Tean paari sellist inimest, kes saavad iga kuu vanematelt raha, teenides ka ise seejuures korralikult, kuid elavad ikka nii, et ollakse pidevalt võlgu. Laen ei kao kuhugi, kuid vanemad, kes peavad autoliisinguid kinni maksma, võivad paraku mingil hetkel kaduda.
Kurb on vaadata erinevaid statistikaid, mis näitavad, kui palju inimesed laenavad ning kui palju neist võlgu on. Kahju on ka nendest, kes kunagi oma suurte unistuste taustal kodulaenu võtsid, kuid nüüd oma kodust ilma on jäämas.
Paljud tudengid võtavad studeerimise ajal õppelaenu, isegi kui neil seda vaja ei ole. Ütlevad, et arvestades inflatsiooni ning väikest intressi, on seda isegi mõistlik võtta. Kuid pärast viite aastat õppimist, on laenukoormaks juba ca 100 000 krooni. Ühtpidi saan aru, et hea on osta selle eest sülearvuti või auto, kuid mis saab pärast ülikooli lõpetamist? Minu tuttav on heaks näiteks, kes laenas igal aastal, lõpetas ülikooli, kuid tööd pole tükk aega leidnud.
Leian, et on lihtsalt mingid asjad, mida peab rohkem läbi mõtlema. Praegusel ajal on meil raske — töötuid on palju ning palgad väikesed, kuid võib-olla pani see majanduslangus meid rohkem tulevikule mõtlema — töökoht ei pruugi elu lõpuni säilida ning ei tasu teha otsuseid mõeldes, et kunagi läheb kindlasti paremaks.
Eestlased on arvude järgi üks enim alkoholi tarbiv rahvas. Siiski kutsun üles säilitama kainet mõistust, eriti tehes otsuseid oma tuleviku ja lähedaste arvelt!
