Kellakeeramisest ehk kuidas küürakad mängivad lolli
Üheks selliseks mõistusevastaseks näiteks on kahtlemata kaks korda aastas kellakeeramine, paastukuu lõpul suveajaks ette ja viinakuu lõpul talveajaks tagasi taha. Seda toore jõuga läbiviival võimuklikil ehk valitsusel õigustustest puudu ei tule. Et sisuline rumalus vormiliselt värvilisena vastuvõetav oleks, tuuakse tankistidena välja igasugused akadeemikud, doktorid ja tohtrid, kes oma osaga tundelise ja kuldmune ootava rahva ees enamjaolt ka kuidagiviisi hakkama saavad.
Kui rahva seast paljud virisevad aastast aastasse tunnilise ajavahetuse häiriva mõju üle eeskätt lastele ja loomadele, siis näib tegelik vastuseis peituvat mitte suveajas kui sellises, vaid kella edasi-tagasi kruttimises põhimõtteliselt. Selle vajaduse veenvas seletamises jäävad valitsuse juht ja tema paberitega soolapuhujad juba ühemõtteliselt hätta. Ainsa põhjendusena tuuakse viimases hädas läbi lillede vihje pimesi võetud kohustusele vennalike rahvaste liidu peremeeste taktikepi all teistega koos pidulikult paigal marssida. Nii sunnib Dumas' musketäridelugudest tuntud hüüdlause "üks kõigi, kõik ühe eest" ka meid samu lollusi läbi viima. Ja lõppu pole näha.
Ent jutt jutuks, ilma valestpesevate arvudeta jääks ka minu väljatulistatud etteheited hambutuiks. Selleks valisin lisaks Tallinnale veel kümmekond kohta ekvaatorist Teravmägedeni ja Reykjavíkist Beringi väinani ning arvutasin nende jaoks välja valge aja iga kuu 1. kuupäevaks 2-3 naaberajavööndi jaoks. Tinglikuks ärkvelolekuajaks võtsin tunnivahemiku 07-23, seega 16 tundi silmad lahti ja 8 kinni. Ajavööndit tähistan tunniliste erinevustena Greenwichi maailmaajast ehk nullvööndist, nt +3 tähistab kella 3-tunnilist eesolekut.
Tulemused lasid järeldada nii mõndagi üldharivat. Seda enamasti teatakse, et valget ja pimedat aega jagub meile üle maakera ühepalju, troopikas talutavalt ühtlaselt aasta läbi iga päev, polaaraladel aga poole aasta kaupa. Enam mõtlemist vajab juba tõdemus, et kestvaim valge aja kasutus võimalikust (16 tunnist päevas) ei esine sugugi troopikas või polaarpiirkonnas, vaid hoopis parasvöötmes.
Kui troopikas, nt Ugandas Kampalas on see 75%, mis jääb vaid 1%-ga alla parasvöötme kohtadele, siis Íslandil Reykjavíkis 72% (+1 korral) ja Teravmägedel Longyearbyenis juba 59% (+4). Ehkki valget aega on ka seal keskmiselt 12 tundi päevas, kasutatakse napp talvine päevavalgus ära tervenisti, suvel aga suur osa valgest ajast lihtsalt magatakse kasutamata maha.
On selge, et valget aega kasutaks me kasulikumalt, kui meie ärkvelolekuaega mahuks kevadel või sügisel enamvähem võrdselt pimedat aega nii hommikul kui ka õhtul. Oma meridiaanijärgse vööndiaja korral me aga ärkame ja uinume keskmisest selgelt hiljem, näiteks valguseküllasel suvelgi on päike tõusnud juba mitu tundi enne meie ärkamist, hilisõhtul aga peame une otsimiseks sageli ka nupule vajutama.
Ajaloost teame, et just sel põhjusel ehk söe ja küünalde põletamise vähendamiseks tehislikul pimedal ajal soovitas AÜ saadik Benjamin Franklin Prantsusmaal kella ettekeeramisega seda aega vähendada ehk ärgata ning samuti uinuda varem. Otstarbekas ettepanek viidi ellu küll aastaid hiljem, ent sedagi osaliselt ning muidu arukas mõte osati ikkagi ära rikkuda talveaja kehtestamisega ehk kella tagasikruttimisega. Jääb mulje, et otsustajad ise pole kunagi teinud vähimatki katset arvutada valge aja kasutusvõimalusi. Pigem on usutud tundelisi posijaid kõrvalt.
Kõige rohkem huvitab meid ikkagi see, palju me ise ühe või teise ajavööndi korral võimalikust valgest ajast saaks kasutada. Eesti asub ajavööndis +2, kasutanud oleme ka suveaega ehk suveti ajavööndit +3. Lihtne arvutus näitab, et ainult +2 korral kasutataks Tallinnas valget aega võimalikust 68,6%, +3 korral 72,0% ja +4 korral 74,0%. +5 lisaks küll veel 0,3%, ent arvestades ka meie sise- ehk looduskella umbes pooletunnist kuni tunnist hilinemist poleks see enam soovitatav.
Kasutades aega segamini ehk talvel +2 ja suvel +3 on tulemus sama, mis läbiaastase +3 korral. Loomulikult tekib kohe küsimus, mis kuradi pärast me siis seda kella peame kruttima ning endale meelega ebameeldivusi tekitama? Ent eesolevaid arve kaedes võib küsida samuti, miks me siis kasutame +3, kui võiks kasutada veelgi kasulikumat +4 vööndit, sest valge aja kasv oleks siis samuti märgatav 2,8%? Nii või naa annaks see kasulikkus kasu ka näiteks elektri kulutamisel ehk vähendaks ka meie kulusid rahas mõõdetuna, rääkimata niigi nappide varude ja tööjõu kokkuhoiust.
Millegipärast +2-lt +3-le ülemineku 5,0% kasu on valitsusele vastuvõetav, +3-lt +4-le ülemineku kasu 2,8% aga enam mitte. Ega ometi sellepärast, et siis langeks Eesti Energia tootmisnäitajad ning ehk ka juhtide liiatasud?
Silmaringi avardamise eesmärgil toon paar näidet ka mujalt maailmast. Nagu juba tavaks, üks halb, ja teine hea. Totruse tipu näiteks toon nn Puna-Hiina, kus kommunistliku partei käsul on ühte kokku surutud koguni 4,08 ajavööndit ehk Kesk-Aasiast Kaug-Idani on üks ja sama kellaaeg. Loomulikult paneb see matsu ka valge aja otstarbekale kasutamisele osas riigist. Et ärkamise hilinemise tõttu kaotab just idapoolne osa, ning Hiinas enamus seal elabki, siis ühtne +8 ajavöönd on kõike muud kui arukas.
Huvitavalt järeldub ka tõik, et sellest rumalast ajavööndist saavad elulist kasu muidu läänepoolsed ahistatavad uiguurid ja tiibetlased. Kui võrrelda uiguuride Ürümtšit enam-vähem samal laiusel asuva Vladivostokiga (põhjapoolsema Mandžuuria asemel), siis +8 annab esimese jaoks valge aja ärakasutamist 76%, teise jaoks aga ainult 66%. Ehkki Beijing koos Ida-Hiina madaliku tiheasustusega asub Vladivostokist läänes ehk soodsamal alal, peaks ka selline raiskamine panema mandariine küsima, kas sellist komparteid nad siis tahtsidki?
Hea näitena toon meie ja Hiina müüri vahel asuva idanaabri. Selle president Medvedev kuulutas kevadel, et aitab lollimängimisest, aeg on mõistus pähe võtta, loomi enam mitte piinata ning üle minna puhtalt läbiaastasele suveajale. Ajavööndite piiregi nihutati vaid pisut, ehkki kindralite ja admiralide piirkondlikust juhtimismugavusest ajendatud ettepanek kehtestada ainult 5 ajavööndit oleks kõik hiinalikult tuksi keeranud.
Muidugi pole ka Medvedevi kehtestatud ajavööndid parimad, nt Moskva oleks veel tunni lisamisega võitnud lisaks 3%, aga Rossija on suur ja lai ning on mida põletada ja kulutada. Igatahes näib Medvedev lehmadest rohkem pidavat kui meie peaminister oma rahvast.
Aga ega meil Läänemere ääreski ole kõik lootusetult mandunud. Erinevalt meist on patumõtted idanenud ka Andrus Ansipi Leedu ametivenna Andrius Kubiliuse ajus. Tundis temagi huvi, kas ja kuidas sellest kellakruttimisest lahti saada. Vähemalt avalikult pole kuulda olnud, et meie ja Läti peaministrid oleks Kubiliuse selja sirgeksajamise soovi toetanud. Alusetu ei tundu ka kõlakas Euroliidu viisaastaku plaanidest, et kui Brüssel on midagi otsustanud, siis 5 aastat seda ümber ei vaadata.
Et lugu ei koosneks ainult tänitamisest, siis unistan oma ettepanekuid tehes edasi. Mida ja kuidas ikkagi ette võtta, et me kasutaks valget aega võimalikult arukalt?
1) Kaotada talveaeg.
2) Kehtestada ajavöönd +4.
3) Et peremeeste süda meie järsust otsusest äkki ei seiskuks, siis nüüd kruttida kell küll 1 tund tagasi aga pärast Läti ja Leeduga sõjanõu pidamist kevadel lüüa nui neljaks ja kell keerata ette 2 tundi, ning seda juba pööramatult. Moosimise töö võiks ära teha "meie mees" Brüsselis ehk reformidevastaste endine esimees Siim Kallas. Raudteede ehitamise kõrvalt nii palju liha ja vaimu ehk ikka jätkub. Ka peaks ta mäletama samasisulist ettepanekut kunagise peaministrina.
Ja muide, ka Brüssel võidaks kestva +2 korral valges ajas 4,3% ja +3 korral veel 2,5% otsa ehk 7% kokku!
Muidugi oleks võimalik säilitada ka ametlik ajavöönd +2 ning kõik avamise, sulgemise, toimumise, väljumise ja saabumise kellaajad muuta 2 tundi varasemaks, ent inimene on arvude ori ning rumala harjumuse ahelaist vabaneda püüab ta kõige vähem.
Järjekordse kellakruttimiseni jääb napilt nädal. Mida teeme meie, on öeldud piisavalt selgelt juba pealkirjas.
