Kardetavasti saame varsti ajakirjanduses lugeda nappi teadet, et komisjon leidis mõningaid puudusi Keila hooldus- ja järelravi kliinikus, kuid seoses kliiniku juhi lahkumisega on puudused tänaseks likvideeritud. Kõik.

Aga ma tahaksin ikkagi teada, mil määral vastutavad regionaalhaigla juhatus ja nõukogu nn Keila skandaali eest. See, et lahkuma sunniti kliinikujuht, on kahtlemata „Pealtnägijas” avalikustatud šokeerivate faktide igati loogiline tulem. Kahjuks ei suutnud ka „Pealtnägija” süüvida meie meditsiini hämaratesse telgitagustesse.

Keila haigla endise töötajana on mul ääretult kahju, et PERHi solgiämbri sai teenimatult kaela ka AS Keila Taastusravikeskus, mis regionaalhaiglalt ruume üürib ja samas majas tegutseb. Lugejatel on raske aru saada erinevatest mõistetest ja nii pannakse hooldus-, taastus- ja järelravi tihti ühte patta, tegemata vahet, mis on mis. Selgituseks olgu öeldud, et taastusravi teenusega polnud dr. Peril mingit pistmist ja „Pealtnägijas” kajastatud lood olid PERHi Keila hooldus- ja järelravi kliinikus toimunust.

PERH haldas Keila haigla korpust ainult ühe prioriteediga — võõrandada see investorile, hinnast hoolimata. See on tõde, mille vilju said mekkida kõik patsiendid ja Keila korpuse töötajad alates kliinikujuhist liftitädideni välja. Läbijooksvad katused, imekombel ees rippuvad aknad, amortiseerunud kommunikatsioonid, rikkis nõukaaegsed tuletõrjesüsteemid.

Teiselt poolt personal, kes töötas kõik viimased aastad koondamishirmus, mis kuidagi ei parandanud niigi närvilist ja ruineeritud sisekliimat meditsiinivaldkonnas, kus surm ja lootusetus on igapäevane paratamatus. Iga endast lugupidav arst või meedik tahab töötada tipphaiglas, hulga tehnika, ravimite ja muude ressursside toel ning kirjutada iga patsiendi enda osakonnast välja tervena ja omal jalul liikuvana. Paraku pole arstid jumalad ja ei saa iga kord loodusest võitu, eriti siis, kui vanus ja põetud haigused on oma laastamistöö teinud.

Ja siis saadetaksegi need patsiendid, viimast korda medikamentidest punni söödetud ja mõningad ka omal jalal, hooldusravisse, kus päevapealt kaob igasugune ravi, sest seda polegi Haigekassa hinnakirjas ette nähtud. Samuti pole hooldusravis ette nähtud mingit arstlikku järelvalvet, vaid ainult õeline hooldus.

See on meie elu pahupool. Ja see on ka asjaolu, millest paljud omaksed ei saa aru (neile ka ei seletata) — et hooldusravi ei olegi ravi, vaid lihtsalt hooldus ning ei tee enam sellist imet nagu agressiivne aktiivravi. Tagasilangus ilma aktiivse ravita on aga kiire tulema. Samas on meie riigiisad ette näinud täpse arvu ravipäevi, mille jooksul tehakse patsiendile aktiivravi ja kui see aeg on otsas, siis antakse aasta lõikes ette ka konkreetne arv päevi, mille Haigekassa finantseerib hoolduseks. Peale nende päevade lõppu on patsiendi ja omaste asi, mis edasi saab.

Vaatamata kogu selle süsteemi ebainimlikkusele on meditsiiniasutusel endal võimalik siiski väga palju ära teha — tagada selleks vähesekski ajaks normaalsed palatitingimused, kvaliteetne hooldus ja hoolimine. Rasket tööd tegevale personalile aga anda kindlustunnet tuleviku ees ja paremat motivatsiooni oma tööd teha.

Paremat motivatsiooni oma tööd teha ei saa iga kord mõõta ainult palganumbris. Tihti piisab õdedele-hooldajatele heast ja julgustavast tänusõnast. Regionaalhaigla ajaloos nähti Keila kliinikujuhist kõrgemaid „linnaülemusi“ — ülemarsti või õendusjuhti — ainult siis, kui oli vaja koondamisteadetele allkirju. Juhatuse esimehe või nõukogu esimehe ilmumissagedust võis aga võrrelda kuuvarjutuste omaga.

Nüüd ehk täitub PERHi unistus kogu laguneda lastud hoonekompleks võõrandada. Aga probleemid hooldusravis ei kao selle tehinguga kuhugi. Kuni töötajad on regionaalhaiglas vaid statistiline number ja juhtkond ajab nõukogu ja sotsiaalministeeriumi heakskiidul taga ainult miljardiprojekte uute säravate aktiivravikorpuste ehitamiseks, jättes terve suure Keila haigla kompleksi lagunema ja varisema (ja kui hooldust vajavad patsiendid on riigile ka ainult tülikas statistika), pole meil ka väärilist hooldustaset hooldusravis oodata.