Kehalisest kasvatusest: tulin jooksumeistriks vaid poiste eest minema lidudes
Õpetajatega on hetkel üks igavene häda ja viletsus. Nuta või naera, aga ega ei oskagi midagi öelda nende kaitseks ega ka vastu. Keegi kusagil “järelhüüdes” mainis, et ehk on neid lihtsalt liiga palju. Lugedes Delfis artiklit kehalise kasvatuse tundidest, pani see mind päris mõtlema.
Kas peab ikka selle aine jaoks olema eraldi õpetaja, kas tunnid senisel kujul end üldse õigustavad? Ise olen kogu elu sporti teinud, paraku pole saavutused seotud põhikooliga.
Algklasside tundidest mäletan vaid pisaraid, hirmu ja külma vett, millega pisikeses vetsus end pärast “loputada” tuli. Kasutegur tundidest oli muidugi olemas. Õunaraksus käies hüppasime me nagu mägikitsed üle aedade ja kui omaniku kuri kämmal kratist ähvardas rabama, oli kiirest spurdist omajagu kasu. Rohkem kasulikku meelde ei tule.
Küll aga meenuvad tüdrukute pisarad kätekõverdusi või kõhulihaste harjutusi tehes. Tegelikult meenuvad need pea igal hommikul, kui neid nüüdki veel teen, lootes, et ehk suudan tänagi mõne teha. Ei, mitte austusest või armastusest kehalise kasvatuse vastu, vaid hoopis proosalisemal põhjusel.
Kellele ikka meeldiks, et rinnad või kõhunahk põlvini ripub? Ja ärge tulge seletama, et see on lapsepõlves sisse kasvatatud harjumus. Sellel hommikusel punnimisel pole midagi ühist füüsisega, vaid see on puhas edevus ja seda juba kehalise kasvatuse tunnis külge-välja ei poogi.
Kui algklassid olid seljatatud, siis tõelised mured alles algasid. Tüdrukutel oli muidugi kergem, korra kuus oli vabastus garanteeritud ja kasutades ära meesõpetaja kohmetust, oli neid kordi loomulikult rohkem. Kui see enam ei päästnud, peksime kuuseokstega naha täpiliseks ja näitasime siis uhkelt oma “tundmatut” löövet. Tänapäeva lastel on neid nippe muidugi rohkem, tean oma tütre kogemustest.
Vaene õpetaja aga ei osanud meie puhul teha muud, kui saatis meid õue, suusatama või siis mingit mõttetut ringi jooksma. Muide, just sellel ringil tegid klassiõed oma esimesed suitsud! Tol ajal pidime oma suusad kooli kaasa tarima, oli just esimeste “plastikute” aeg ja ma mäletan siiani, kui vastik tunne oli erineda. Minu “Tallinnad” olid ju veel tavalised - ilusad aga rasked kobakad. Õnneks olid dressid sel ajal enamusel sarnased, ikka need “Marati” omad, erilist vahe tegemist ei olnud.
Küll aga oli suurim diskrimineerija emake loodus ise. Kui mõnel tüdrukul olid juba arenenud märkimisväärsed “lisad”, siis minusugune kõhetu väike punn võis pingutada palju tahes, tähelepanu ju ikka ei saavutanud. Ega enesehinnangule mõjunud ka just hästi see, edaspidi sooritasin harjutusi koos poistega. Sõna "võimekam" ei kõlanud tol ajal minu kõrvus just tiitlina.
Parimad mälestused selle aja tundidest ongi need, mil mängisime pallimänge. Eraldi trenne meil polnud, seega mingi aeg enne võistlusi suunati kogu tähelepanu näiteks võrkpallile. Lumelinna ehitamine, liuvälja ettevalmistus - need olid tunnid, mis olid täis kehalist tegevust mõtestatult.
Poistele loomulikult meeldisid enim tunnid, mil nad saadeti poodi taarat viima. Meie kehalise ja keemia õpetajad jagasid kahekesi väikest punkrit. Eks seda õllekest seal millalgi libistati ja kui taara toast juba välja veerema kippus, anti poistele käsk kätte. Eriti tigedaks tegi muidugi see, et raha võisid nad endale jätta. Töökasvatus missugune, tänapäeva vist paraku üle tuua ei saaks.
Kõigist minu pingutustes hoolimata, ähvardas minu viielise staatust pidev kaheseis kehalises. Pallivise, kettaheide, oda, kuul - no mida ei oska, seda ei oska! Ehk on see mingi füüsiline iseärasus, sest hilisemas elus püüdis meie “odahiid” isiklikult mind õpetada. Paraku jäi parimaks tulemuseks ka nüüd talle vastu kõrvu lajatamine.
Kirjandus jäi kehalisele peale: ”ikka serviti, ikka serviti!” Peale põhikooli läks kergemaks. Treener võttis asja mõistusega, rõhku tuleb pöörata loomuliku ande arendamisele. Suusatama mind ei sunnitud, küll aga pidin kevaditi need kilomeetrid läbi jooksma. Ja medalid aina tulid. Tõsi, kui üdini aus olla, siis suur osa saavutatust on saadud mitte tänu karmile trennile, vaid lihtsalt seepärast, et ma häbenesin tribüünil passivaid kutte. See, kuidas nad mu jalgu mõõtsid, pani mind punastama ja nii ma siis lidusin, võimalikult kiiresti neist mööda.
200m meistritiitel on puhtalt häbelikkuse pealt saavutatud, kehalise kasvatusega pole siin mingit pistmist. Nii, nagu ei andnud need tunnid midagi juurde kardivõistlustel või purjetades. Tegelikult on lausa nii, et kui ma vaatan oma viimast medalit Läänemere regatilt, siis mõtlen ma, et olen ikka loll - ma ju isegi ei oska ujuda! Aga kehalise kasvatuse tunnis meile seda ju ka ei õpetatud. Tõsi, elumere lainetel ulpimist aga küll.
Ma võiks ju siin lõpmatuseni heietada, milliseid spordialasid ma olen pidanud ise, ilma õpetajata õppima, aga loo mõte polegi ju selles. Hoopis tähtsam on mõista, et inimene valib oma tee ise, kes tahab see teeb. Kehaline kasvatus sõnana kõlab juba iseenesest valesti. Küll see keha ikka ise kasvab, füüsilise tegevusega aitame vaid kaasa.
Praegused kehalise tunnid võib aga pigem ümber nimetada ajude gümnastikaks, sest lapsed leiutavad aina andekamaid põhjusi sellest tunnist kõrvale hoidumiseks. Kas poleks siis targem võtta tunniplaani lihtsalt kehaline tegevus. Soovitavalt viimased kaks tundi ja viia lapsed näiteks kodutute koerte varjupaika loomadega mängima, vanadekodusse, ka male, kabe on ju sport. Lasteaeda lumelinna ehitama, isegi pargi koristamine oleks kasulikum, kui “kitsel” enda vigaseks hüppamine.
Ja kehalise kasvatuse õpetaja võiks samas olla ka huvijuht, klassijuhataja või miks ka mitte anatoomia õpetaja! Lapsed, kes mõnes trennis juba osalevad, võiks aga minna selle võrra varem trenni, neil ka kasu sees, saavad normaalsel ajal koju ja ei pea öösel õppimisega tegelema. Kõigil oleks kasud sees, kehaline kasvatus ei oleks enam mingi mõttetute normidega tegevus, olgem ausad. Need numbrid on ühtede jaoks liiga suured, teistele aga ei paku pingetki. Ajutegevus oleks ka ehk kaasatud ja töökasvatus kohe kirjas. Lihtne ju!
