Kehalise kasvatuse saab meeldivaks teha vaid suurepärane õpetaja

Kehalise kasvatuse tunni puhul tuleks keskenduda selle sisule. Kas koolitunni eesmärgiks on kasvatada olümpiavõitjaid? Ei. Aga kehalise tunnis peaks
õpetaja leidma üles need, kellel on eeldusi selleks saada. Edasi viiks niisuguste laste tee spordikooli ja eritrenni.

Esialgu, kuni pole päris selge, kas lapsel on tõesti selleks eeldusi ja kas ta tahab treenida, peaks olma see tasuta, nagu koolitund.

Mis edasi? Need õpilased, kellel ilmselgelt ei ole ei eeldusi ega soovi saada tippsportlaseks, peaksid tunnis hakkama tegelema (õppeprogrammi järgi) kõikidele inimesele kasuliku ja vajalikuga nagu rüht, koordinatsioon ja mänguoskus. Vähemalt esialgu tulid just need asjad meelde.

Seega sõnad "sammu marss", "joondu" ja "valvel" ei ole vastikud ja tüütud, vaid kasulikud ja vajalikud. Ei pea hüppama kõrgust kaks meetrit, aga peab sirgelt käima, oskama kukerpalli ja
kätekõverdusi teha.

Vajame normaalseid kõhulihaseid, painduvust - seega peab kehalise kasvatuse tunni kohustuslik osa olema võimlemine. No olgu, kui rööbaspuud on rasked, siis iga õpetaja peab oskama tundi nii läbi viia, et painutused, viibutused ja kõverdused oleksid mõnuga läbiviidavad asjad.

Ehk natuke ja mõõdukalt muusika järgi liikumist? Mitte tippaeroobikat, selle kasu/kahju ei ole veel päris selgeks saanud, aga lihtsalt rütmi pidades liikumist. Miks mitte ka tantsimist - on ju tants erakordselt hea rühi ja koordinatsiooniharjutus.

Mängimine? Lõbu ja rõõm? Psühholoogiline ühtekuuluvustunne ja sõbralik konkurents ning võistlusmoment on olulised. Ei pea tahtma saada Kaia Kanepiks, aga oleks kena, kui vähemalt teataks, kuidas hoida reketit, milline on näiteks tagantkäelöök jne. Võib-olla võiks ka vähemalt aimduse saada purjetamisest ja golfist.

Kuigi suusad on lapsevanema jaoks üsna suur materiaalne väljamine, on nende olemasolu siiski väga vajalik. Miks mitte teha üks suusapäev, kus minnakse näiteks koos bioloogia- või kunstiõpetajaga loodusesse? Kõlab nagu ulme? Tegelikult hoopis vajalik ja kasulik.

Siinkohal on väikesed maakoolid tihti palju edukamad kui eliitkoolid. Ja kooli suusapäev ei pea, aga võib olla tõeline võistlus. Sekundivõit on ju tore asi, kui see ei muutu raskeks kohustuseks ja
vastumeelseks pingutuseks. Pisike pingutus aga paneb proovile ja annab aimu hetkevormist.

Siit edasi saab õpilane hakata endale looma ettekujutust sellest, kas ta tahab enamat. Hea õpetaja juurde mindakse nõu küsima. Tahan jõuda selleni, et kehalise kasvatuse õpetaja peab olema eelkõige psühholoog. Tal peab olema mõistust ülevalpool õlgu, tal peab olema miss Marple nina talentide avastamiseks ja selgroogu, et seista vastu talendiotsijate haardele mõnede eeldustega, aga hingelt absoluutselt võistlusspordiks mittesobivate õpilaste kaitsmiseks.

Siis minnakse ta tundi rõõmsalt, leitakse aeg ning koht pesemiseks, istutakse tunnis sirge seljaga, armastatakse liikumist, loodust ja kunsti. Muututakse tervemaks ja psüühiliselt tugevamaks
seismaks vastu töö ja tööjõu puudumisele. Tuntakse ennast teiste noorte hulgas mitte friigina, vaid populaarsena, ollakse tervemad, eostatakse ja sünnitatakse tervemaid lapsi ja ollakse üldkokkuvõttes õnnelikumad.

Eelkõige aga armastatakse tõelist sporti ja ollakse juba täna elevil reedese Eesti-Iirimaa mängu pärast.