Aafrikas on võimalik vist ka kõige lihtsam asi piisavalt keeruliseks muuta. Heaks näiteks on siin supermarketi kassad. Minnes Nakumatti (suurim Keenias tegutsevast neljast ketist), siis on ette teada, et iga inimene sinu ees pikendab ooteaega 5 minuti võrra. Seejuures ei sõltu aeg mitte kuidagi ostukorvi suurusest. Vahet pole, kas eesoleval inimesel on käes pakk küpsiseid või ääreni täis ostukäru. Mingi probleem maksmisel imetakse alati raudselt välja. Ja kui keegi hakkab veel kaardiga maksma, siis on mingi tõrke tekkimine sisuliselt kohustuslik protseduur. Selle lahendamiseks kutsutakse mõni tähtsam asjapulk või tekitatakse klienditeeninduses hulk pabereid. Sujuvat kaardimakset näeb Keenias igatahes haruharva. Mul on hakanud juba sportlik huvi tekkima, et mis pagana sitikas suudab ühe pisiasja nii keeruliseks teha?

Eelnev oli siis kaudne sissejuhatus minu viimase aja tegemistesse. Plaanime novembri alguses nimelt Kibera slummis ühte Teeme Ära stiilis koristustalgut organiseerida. Koristamine kui selline on üks asi, aga tahaks selle kaudu Mondo kohalikule partnerorganisatsioonile meedia ja inimeste tähelepanu tõmmata.

Võib arvata, et taoliste aktsioonide läbiviimiseks on vaja meeskonda, kes kogu seda üritust organiseerib ja koordineerib. Selle meeskonna kokkupanek on osutunud eht aafrikalikuks – pole võimalik organiseerida sellist kokkusaamist, kus kõik vajalikud inimesed kokku tulevad ja ideed kõigile samaaegselt tutvustavad.

See ei tähenda, et meeskonna moodustamine on võimatu. Ei, seda mitte. Aga see lihtsalt ei toimu sel viisil, et see kuupäev ja see kell koguneme sinna ja sinna ning paneme plaanid paika. Ei, Kibera koosolekud on äärmiselt paindlikud nii ajalises plaanis kui ka osalejate hulga poolest. See tähendab, et koosolek algab mitte kellaajaliselt, vaid kunagi, kui inimesed saabuvad. Või kunagi vähe hiljem.

Kohalolijate arv kõigub jooksvalt siia-sinna – kellel tuleb mõni muu asi vahele, astub lihtsalt ära (keegi ei oota siin vabandusi). Sellisel viisil asju koordineerida on mõnevõrra keeruline, kui jääda mõtlema Euroopa kontekstis, kuid õnneks saab selle välja lülitada, võttes tänuga vastu kõik, mis parasjagu toimub ja kõik need, kes parasjagu said aega tulla.

Kui see sarnaneb kirjeldusele kuskilt katastroofipiirkonnast, siis tuleb öelda, et kõigele vaatamata edenevad asjad päris jõudsalt. Tänaseks olen kohtunud juba vähemalt poolte inimestega, kes meeskonda kuuluvad. Kuid lisaks põhimeeskonnale on loomisel ka “teise astme” meeskond, kes ei planeeri, vaid aitab kaasa kitsamate töölõikude läbiviimisel.

Töö ja fun Keenias kokku ei käi, aga selle koristamistalgu juures tahaks mainida ka ühte päris suurt üllatust. Nagu selgus, ei eksisteeri Keenias meile nii tuttavat talgutraditsiooni. Kohalikele oli muidugi suureks üllatuseks, et keegi niimoodi üldse asju teeb. Töötamine lõbu ja aitamise ja koostegemise pärast on Keenias täiesti tundmatu kontseptsioon. Keenias ei tee mitte keegi midagi lihtsalt “lõbu pärast”. Selle asemel imestavad nad, et miks enamus Keenias korraldatavatel maratonidel osalejaid on mzungud (ehk valged), kes ei püüagi mingeid auhinnarahasid, vaid lihtsalt jooksevad. Töö ja lõbu vahele Keenias igatahes võrdusmärki ei pane. Ja kahtlustan, et Keenia pole Aafrikas erand.

Talgutraditsiooni puudumisest tulenevalt ei saa Keenias loota ka kümnete tuhandete inimeste spontaansele kogunemisele. Ei, inimeste kaasamine käib siin väga teisi radu pidi. See tähendab õigete inimeste teadmist, õigete seltskondade kaasamist. Pigem saab prügikoristamisüritusega kaasa haarata keskkooliõpilased, kui mõne täiskasvanu, kes Kibera slummis elab. Lihtsalt pole sellist traditsiooni, et koos hea asja nimel natuke panustada. Millegi tegemine peab olema seotud rahaga.

Niisiis, mingit superaktsiooni Kiberas toimuma ei saa, kuid kuna see on kohalikus kontekstis ikkagi midagi täiesti teistsugust, siis tahaks sellele korraliku meediakajastuse saada. Aga enne seda tuleb kuskilt leida ligi koristusaktsiooni läbiviimiseks vajalikud ligi 6000 eurot, millest lõviosa moodustab elementaarsete töövahendite maksumus. Kalkulatsioonides sai arvestatud 500 osalejaga, mis Eestist võib paista üsna tühine (eriti arvestades Nairobi üle 3 miljonilist rahvaarvu), kuid täiesti teist kultuuriruumi arvestades oleks seegi üsna kõva sõna.

Kust ja kuidas suudab keegi Eestist pärit tegelane hankida päris märkimisväärse hulga raha? Ausalt öelda pole aimugi. Kuid mõned ideed on juba töös. Siinse Eesti aukonsuli Kadri abil saan võimaluse tutvustada koristustalguideed ühes kohalikus Rotary klubis. Üritame ka kohtuda Kiberast valitud Keenia parlamendiliikmega ja kuidagi teha asja põnevaks Nairobi linnavalitsuses. Igal juhul saavad olema põnevad nädalad. Natuke kentsakas on situatsioon, kus iga vähegi tähtsama ametnikuga kohtumine nõuab tutvusi, kuid Keenias on võimubarjäärid meile harjumatult suured. Tihti on mul siin lihtsam avada kohalikele kättesaamatuid uksi puhtalt tänu oma nahavärvile ja mõningatele sidemetele, kuid nii need asjad siin käivad.

Arengukoostöö, humanitaarabi ja maailmahariduse valdkonnas tegutsev MTÜ Mondo lähetab kuni 2015. aasta lõpuni Välisministeeriumi arengu- ja humanitaarabi projekti raames Aafrikasse ja Aasiasse 18 oma ala kogenud eksperti, kes 2-6-kuuste lähetuste jooksul panustatavad koostööpartnerite projektide arengusse.