Kaugel pole aeg, kus otsus Eestisse jääda on surmaotsus

Kui meile öelda Metsik Lääs või Oregon Trail või maadeuurimine, siis tuleb silma ette ränkades oludes ellujäämise eest võitlev inimene või inimeste hulk, kellel on loota üksnes oma enda kavalusele, nutikusele ja oskustele ning kellel neid oskuseid ja teadmisi napib, see paratamatult ka sureb. Ometi ei seosta me seda 21. sajandiga, aga justnimelt 21. sajandi elu Eestis kipub muutuma järjest enam Metsikuks Lääneks.

Metsiku Lääne elu iseloomustas peaaegu anarhialaadne olukord, kus puudus infrastruktuur, arstid, õpetajad ja politsei rolli mängis sageli endine kurikael, kes šerifi märgi rinda saanud oli. Arstiabi oli kättesaadav ainult siis, kui mõni altruistlik arstiharidusega inimene oli ka frontiirile tulnud, ilma selleta pidi igaüks end ise ravima, hambaid tõmbas välja sepp ja lapsi võttis vastu mõni teadjam mutike. Varsti oleme Eestis samas seisus. Toon näiteks enda elu seigad, mis on piisavalt üldised, et neid saaks laiendada ka teistele eestlastele.

Kõpitseme praegu perekonna talu elamiskõlbulikuks ning kümne aastaga oleme juba täitsa suure töö ära teinud perekonnaga - aed on ilus, vesi sees, katus vahetatud, tubade remont hakkab ka ühele poole saama, ehitatud on kanakuut ja peame ka lambaid. Maja tagant algab paks tihe mets ning kukeseened ja mustikad justkui jookseksid ise potti. Ideaalne laste kasvatamiseks ja kuna meil mõlemal mehega on maaelu südamelähedane, siis sobib see kõigile. Aga kui talu piirest kaugemale vaadata, siis selguvad mõningad tõsiasjad. Perearsti juurde tuleb tund aega autoga sõita. See pole veel kõige hullem. Tuletõrje jõuab meieni heal juhul pooleteise tunniga - endastmõistetavalt suhtume tuleohtu kõrgendatud tähelepanuga ja igas toas on alarmid, tulekustutid... Eelmisel suvel läks vaja kiirabi, ühtegi autot nagu nimme kasutada ei olnud ja kiirabi tuli oodata kaks tundi. Gümnaasiumit pole siinkandis juba aastaid ja järgmisel aastal pannakse kinni ka põhikool, lapsed peavad hakkama koolis käima enam kui 50 kilomeetri kaugusel. Üks naabertalu on tühi, teist kasutatakse suvilana, kolmandas elab vanake. Arusaadav riigi poolt - pole ju mõtet hoida kiirabibrigaade ja päästekomandosid piirkonna peal, kus neid ehk kord kahe aasta jooksul vaja läheb. Aga keda see lohutab, kui mul maja maha põleb, kiirabi venimise tõttu keegi surma saab või...? Muide, erilist kasu pole ka sellest põhikoolist, sest eesti keele ja kirjanduse õpetajat lihtsalt ei ole leitud. Pole inimesi.

Olukord pole parem ka linnas. Mu õde on praeguseks kaheksa kuud arstide vahet jooksnud, kulutanud sadu eurosid mõttetutele visiiditasudele ja röntgenpiltidele ja ravimitele. Eile öeldi talle lõpuks ka kohtuotsus - Eestis selle probleemiga kahjuks ei tegeleta. Kümme aastat tagasi veel oli paar spetsialisti, aga need on kas surnud, pensionil või ära välismaale läinud. Arst andis lahkelt ka lähima spetsialisti kontakti - Soomes ning orienteeruvalt hinna, mis ravi maksma võib minna. Kuna häda pole (veel) tappev, siis sinnapaika see asi vist jääbki.

Niimoodi ringi vaadates hakkab hirm. Millal võrdub otsus Eestisse jääda surmaotsusega või vähemalt allakirjutamisega lepingule, et igasugune riik enam ei kehti, saan ise ja omadel jõududel hakkama või suren...? Kui kaovad arstid, päästjad, tuletõrjujad, õpetajad, kui postkontor on 30 km kaugusel ja arst 80 km kaugusel ja kool 70 km kaugusel, siis kas poleks mõttekam juba alla anda ja kolida pealinna? Ja siis 100 aasta pärast elabki kogu Eesti elanikkond tihedalt Tallinnas, justkui müüride taga kinni? Ja ongi Metsik Lääs, kus tarastatud linnades elavad inimesed kaitsesid end tara taga asuvate ohtude eest... 

Kui see pole hirmus, siis mis on?