Kassiir: öko-inimesed lagastavad alatasa kassalinti ja muutuvad vahel suisa agressiivseks

Töötan ühes loodust hoidvas suures kaupluseketis ja puutun igapäevaselt kokku paaniliselt kilekotte kartvate klientidega. Määrdunud piimapakid, pudisevad sibulad ja lagunevad halukotid ajavad pidevalt kassat sulgema ja seda kemikaali ning paberrättidega küürima. Kui see on loodushoid, siis mina olen millestki väga valesti aru saanud!

Kõige naljakam kogu loo juures on, et öko-klientide suur hirm kilekoti ees muudab nad suisa agressiivseks. Kolleeg pajatas loo, kus ta sai kõva peapesu rõivatüki kilekotti pakendamise eest. Suur ja roheline öko-inimene paisus veel suuremaks ja rohelisemaks ning sõimas vaikselt istuva kassapidaja lihtsalt läbi. Konkreetseks väljendiks valis loodushoidja seekord: „Kas ma palusin seda kilekotti panna, vää?!“ Hakka või kartma neid paanilisi loodushoidjad niimoodi.

Väga naljakas on kuulata kassas klientide omavahelisi arutelusid, kas paljukiidetud paberist poekott ikka on ökom kui tavaline kilekott. Naisterahvad üldjuhul usuvad reklaami ning peavad paberist toodet hirmus ökoloogiliseks ja heaks. Samal ajal nende kaasad irvitavad ja lisavad, et paberkoti tootmiseks kulub oluliselt rohkem ressursse kui seda läheb kilekoti valmistamiseks.

Ma ei õigusta iga toote pakendamist kümnesse kilekotti, kuid kutsun Eesti inimesi üles mõistlikkusele. Paraku piimapakid on alatihti piimaga määrdunud ja paraku sibul siiski pudiseb väga korralikult.

Kas teie tahate oma kaupa panna kellegi teise poolt täis lagastatud kassalindile?