Kassapidaja: mõne kliendi jaoks olen ma ainult robot, olgu ta ise inimene või mitte

Saabub klient, ninapidi oma nutiseadmes ning minu rõõmsa tervituse peale ei kostu peale nohina mitte midagi. Löön tema kaubad läbi ja teatan nüüd juba natuke vähem reipamalt summa. Pilku tõstmata sisestab klient pin-koodi ja lohiseb minema. Õhtul loen lehest, et ainuke inimväärne teenindaja on ettekandja ja teised isendid kuuluvadki inimrobotite hulka. Ega robotiga peagi ju silmsidet looma ega teda tervitama.

Teine ja veel hullem versioon ostlejatest on pidevad telefoniga lobisejad. Viisakam osa neist suudab hetkekski telefoni kõrvale panna, kasvõi arve tasumise ajaks. Eriti hull väljalase aga teatab rõõmsalt oma vestluskaaslasele teisel pool traati, et ta saab rääkida küll, ta on ju kõigest kassas. Ülejäänud järjekord ootab kannatlikult, kuni lobiseja õlaga telefoni kinni hoiab ja ebainimliku pingutusega mulle rahakotist valede poodide kliendikaarte välja katkub.

Kolmas tüüp kliente laseb oma võsukestel toimetada just nende parema äranägemise järgi. Kindlasti on lubatud sõrmede toppimine liikuva kassalindi vahele ning jalgupidi pakkimisaluse peale ronimine. Põnnil on ju lõbus vaadata, kuidas kaubad mööda linti temani jõuavad. Tublimad ja tarmukamad lapsed asuvad mängima kaupu eraldava plaadiga ning liigutavad seda oma suva järgi.

Sellest hetkest alates saab hoopis teenindajast nende laste vanem ning kasvataja, kuna ema ja isa on süvenenud sentide otsimisse või kuuma arutellu, mitut kilekotti ikkagi seekord vaja on. Halvemal juhul tekib kotivalikust suuremat sorti peretüli, kuna üks kott on ikka ökom kui teine ja autos olevat ka mingid kotid olemas.

Neljas grupp ostlejaid suudab vaevu jalgel püsida ning nende käest raha vastu võttes kerkib alati õhku küsimus, mitu miljardit senitundmatut bakterit ma seekord koos rahaga omale kätte sain. Kaupluses kehtib poliitika, et keskmises ja raskes joobes isikutele alkoholi müüa ei tohi, kuna alates 1. jaanuarist on see Eestis seaduseks tehtud. Samal ajal on jäänud selgusetuks, kuidas kaitsta end agressiivseks muutunud kliendi eest, kes oma pudelit kätte ei saa.

Võin päris ausalt öelda, et minu elu ja tervis on mulle kordades olulisemad kui see ähvardav rahatrahv, mille võin saada joobes inimesele alkoholi müügi eest. Olen peas juba valmis mõelnud, mida kohtupingis öelda, kui selle eest uurimise alla satun. Kinnitan, et ei saanud kliendi joobest aru ning arvasin, et tal on haigushoog.

Vaatamata kõigile huvitavatele seikadele oma töös, saan päeva lõpus siiski läbi ajakirjanduse teada, kuidas minu amet ei ole mitte midagi keerulist ning õige meeleolu looja on ainult restorani ettekandja. Ja kes sellest veel ei ole aru saanud, peab ikka restorani tööle minema.