Ma usun, et nii mõnigi lugeja on käinud sõbra või sõbranna juures „kohvil“ ehk keegi teie tuttava tuttavatest räägib teile võrkturunduse eelistest, miks see on hea võimalus ning kuidas te peaksite alustama. Ja lubatakse ju suurt palka, tuuakse näiteid menuraamatu „Rikas isa, vaene isa“ ainetest ehk kuidas rikkust koguda, mis on kulud ja mis tulud. Ühtlasi väidetakse, et tegu on edukate inimeste äriga.

Kuid kõik need „edukad“ inimesed, kes võrkturunduses asuvad, on ju selles skeemis mitmeid kohti ülevamal pool. See tähendab, et iga uus tulija, kes otsustab, et hakkab ka „edukaks“ ning tooteid müüma, pole firmale tegelikult keegi muu, kui vaid lihtsalt üks järjekordne klient.

Skeem näeb ju selline välja, et iga uus tulija peab ostma mingi koguse firma tooteid välja, et seda siis teistele edasi müüa. Sellega muutub iga uus tulija otseselt kliendiks ning täidab firma taskuid. Ega firmat ennast ju ei huvita, kuidas uus tulija ostetud toodetest lahti saab, sest nemad on ju oma raha juba kätte saanud. Ja niimoodi see püramiid toimib.

Väljast vaadates jääb mulje, et tegu on hästi edukate inimestega, kuid tegelikult tekitab selline ärimudel väga palju küsitavust. Ka minul tekkis pärast „kohvil“ käimist küsimus, et kui neid tooteid ei müüda poelettidel, vaid ma pean neid hakkama käest kätte müüma, siis kes oleks neid nõus ostma? Vastus tegelikult võibki olla see, et mitte keegi ning ma ise olengi ainuke klient nendele toodetele.