Kas ülekäigurada ületades peabki olema tunne, nagu vahiks relvatorust sisse?

Kas tõesti on tänapäevases liikluskultuuris muutunud ülekäigurada vaid soovitusliku tähendusega nõuandeks? Üha enam võib märgata, et fooridega reguleerimata ülekäigurajad on muutumas igapäevaseks vene ruletiks.

Antud loos on võetud luubi alla ülekäigurada Väo karjääride juures. Antud „sebra“ on mõeldud ületamaks Peterburi maanteed, kus autode liikumiskiiruseks on lubatud 70 km/h. Arvestades, et ühel pool ülekäigurada on elumajad ja teisel pool Lasnamäe põhikool, on antud ülekäigurada surmalõksuks paljudele koolilastele.

Tegime katse, kus nädala jooksul üritasime ületada antud ülekäigurada vähemalt 20 korda päevas. Tulemused olid küll jahmatavad, kuid kahjuks mitte üllatavad. Muretult ja probleeme tundmata võis ülekäigurada ületada vaid 18% kordadest. Autode peatumist tuli oodata kuni minuti vältel 39% kordadest. Autod peatusid alles kuni kahe minuti pärast 14% kordadest. Autod peatusid alles pikema aja pärast või ei peatunud üldse – jahmatavad 12% kordadest.

Ülejäänud 17% kordadest võis näha liikluskultuuri kõige matslikumat käitumist – signaalitamist, rooli taga sõimavaid inimesi, enne ülekäigurada kiiruse lisamist jne. Üllatavalt osutusid kõige närvilistemaks juhtideks rekkajuhid, kes ei vaevunud kiirust vähendama ka siis, kui inimene oli juba keset ülekäigurada. Kõige rahulikumad ja viisakamad juhid olid jällegi üllatuslikult nooremapoolsed meesterahvad, kelle aknal sillerdas vahtraleht.

See jätab aga õhku rippuma küsimuse – kas ülekäigurajad on muutunud liiklusseadusest soovituslikuks nõuandeks? Kas iga kord ülekäigurada ületades peabki olema tunne, nagu vahiks relvatorust sisse? Kas selline asi on normaalne või on tarvis midagi ette võtta?