Kas tippametniku nimetamine otsustakse erakonna tagatoas?
Seoses Karise nimetamisega riivas kommentaariumis pilku vihje sellele, et uue riigikontrolöri poeg oli otseselt seotud Reformierakonna hämarate annetustega silvergate skandaalis. Loomulikult ei saa keegi väita, et Karise nimetamise ja erakonnale tehtud annetuste vahel on seos, kuid küsimused jäävad. Seda enam, et eelmisel kevadel Postimehele antud intervjuus kinnitas Karis, et ta ei välista poliitikasse minekut.
Varsti lõpeb Riigikohtu esimehe teine ametiaeg. Meediast on jooksnud läbi uudis, et president on teinud kandideerimiseks ettepaneku riigikohtunik Priit Pikamäele. Laiemat avalikku arutelu ei ole teema kaasa toonud. Seoses sellega jääb arusaamatuks, miks Politsei- ja piirivalveameti juhi kohale korraldatud konkursi nurjumine langes meedias tohutu kriitikarahe alla, aga Karise ja Pikamäe võimalikust määramisest kuuleme vaid väikese uudisnupukese kaudu.
Kuna põhiseaduslike institutsioonide sõltumatu ja erapooletu asjatundlikkusega on seotud meie riigi areng ja maine tervikuna, võiks avalikkus nende juhtide taustale tähelepanu pöörata enne nende ametisse nimetamist.
Ettevaatlikuks peaks tegema kriitika õiguskaitseorganite ja kohtute tööle ka hiljutise Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega seoses. Kohus tuvastas pronksiööl kinnipeetud isikute inimõiguste rikkumise kriminaalmenetluse käigus ning mõistis neile välja kõrged hüvitised. Kinnitas ju põhiseaduskomisjoni esimees Maruste Ringvaateski, et isikud, keda meie õiguskaitseorganid kuriteos süüdistasid, ei olnud nende sündmuste korraldajad.
Seoses sellega tekib küsimus, kas meie kohtud ja prokuratuur on asjatundlikud, sõltumatud ja erapooletud? Või mõjutas nende nõrka tööd asjaolu, et pronksmehe kõrvaldanud peaminister ja Riigikohtu esimees on mõlemad reformierakondlased? Lubas ju peaminister valjuhäälselt rahvale, et pronksimässu korraldajad ja linna rüüstajad saavad teenitud karistuse. Kas püüdsid õiguskaitseorganid poliitikute antud ülesannet liialt kiirustades ja rabedalt täita ning selle all kannatas töö kvaliteet tervikuna?
Vaevalt avalikkus selle ebameeldiva otsuse tegelikest põhjustest selget pilti saab. Just seepärast on õige aeg vaadata tulevikku, et vältida sarnaste häbiväärsete protsesside ja vigade kordumist tulevikus.
Riigikohtu esimehe ametikoht on vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud demokraatliku riigi põhimõtete arendamise ja hoidmise juures äärmiselt oluline. Seda kinnitab vaidlus sellegi üle, kas poliitikud võiksid kuuluda riigiettevõtete nõukogudesse või mitte. Seda kinnitab maadevahetuse protsess. Seda kinnitab mõjuvõimuga kauplemise kohtuasjade kokkuvarisemine. Seda kinnitab reformierakonna rahastamise kriminaalasja kohtueelne lõpetamine. Seda kinnitas ka aastatetagune vaidlus selle üle, kas Riigikohtu esimees võiks olla tegevpoliitik või mitte.
Millegipärast meenus, kuidas mu tuttav käis sügisel Tallinnas prokuröri abi eksamil. Ta väitis, et riigi peaprokurör olla sissejuhatavas kõnes öelnud, et edukamad on need, kes lahendavad menetluskaasused vaid Riigikohtu otsuste pinnalt. Peaprokurör rõhutanud, et eeldatakse, et vajalikud ja õiged lahendid on kandideerijatel peas. Üllatavana kõlanud ka vihje, et kandideerimisel peetakse kuriteo õigest kvalifitseerimisest olulisemaks oskust oma seisukohta veenvalt ja loominguliselt põhjendada. Siit võiks järeldada, et prokuröri abi eksamitel on edukamad need, kes kuriteo valesti kvalifitseerivad ja oma vale positsiooni veenvamalt kaitsta oskavad? Selline rõhuasetus personalivalikul võiks ehk selgitada vigade tekkimist pronksiöö kriminaalasja menetluses.
Teadupärast lõpetas reformierakonna rahastamise kriminaalasja riigiprokurör Heili Sepp, kes Raski juhitud justiitsministeeriumis töötas karistusõiguse talituse juhatajana. Kaudselt oli oma R-Hoolduse firma kaudu kriminaalasjaga seotud ka tänane Riigikohtu esimees. Raski juhitud ministeeriumis töötas ka Priit Pikamäe. Karistusõiguses esinevate lünkade ja ebaselguste kõrvaldamiseks töötasid Sepp ja Pikamäe aastaid koos ka karistusseadustiku uuendamise ja täiendamise nimel. Ometi on seadused saanud nii nõrgad, et ei toeta prokurör Sepal süüdlaste väljaselgitamist ega kohtunik Pikamäel nende õiglast karistamist. Ehk on ametnike väljatöötatud seaduste nõrkus üheks põhjuseks, miks meie karistussüsteem kõrvalistele ja süütutele isikutele nii palju kannatusi tekitab? Ehk püütakse seaduse ebaselgust ja täitmata jäänud lünki täna juba kõrgemal tasemel varjata? Ehk oli pikaaegne koostöökogemus ministeeriumis üheks põhjuseks, miks Rask vaikimisi just Pikamäe oma mantlipärijaks on valinud? Siirdus ju Pikamäe Tartusse õige pea pärast Raski esmakordset nimetamist Riigikohtu esimeheks. Kas selleks, et kriminaalkolleegiumis reformierakonnale sobivat kohtupraktikat kujundada?
Isegi, kui kõik need kahtlused on alusetud, võiks avalikkus nendel teemadel veidigi arutleda ja küsida, millise tuleviku me valime? Kas tahame Reformierakonna ainuvõimu ja valitsemise alla koondatud riiki? Või usume, et läbipaistva ja demokraatliku ning inimväärse õigusriigi edukas arendamine on Eestis viimase aja suurtele ebaõnnestumistele vaatamata ikka veel võimalik?
Seoses salaseltside tegevuse aktiviseerumise ja päevavalgele ilmumisega, on rahval õigus teada sedagi, kas järgmine Riigikohtu esimees varjab oma musta talaari all võõra kirjaga põlle või mõne salajase ordu mantlit ja mõõka.
