Kas teatri ja kino maagia on kadunud?

On üks asi, mida ma ei mõista. Pärast suurepärast teatrietendust või võimsat kinoseanssi hakkab inimestel nii kiire, et nad lausa trügivad väljapääsu poole. Kas tõesti pole kellelgi aega hetkeks veel peatuda ja lasta lummusel vaikselt kaduda?

Kinos tundub, et ükski käitumisreegel niikuinii ei kehti. Võib süüa ja juua, hilineda, enne lõputiitreid on paljud juba püsti ja minek.

Veel rohkem kummastab mind teatrietenduste publiku käitumine. Mul on pärast etendust vahel tunne, et ei raatsigi sellest maagiast lahkuda. Ometi trügitakse juba riidehoiu poole. Nii kiire on! Kuhu? Tagasi reaalsusesse?

Teatripilet pole just odav, võiks siis ka leida aega, et seda rahulikult nautida.

Kas te siis ei tunne kunagi, et saalist on lihtsalt kahju lahkuda? Et tahaks öelda: "Oh kaunis hetk, sa viibi veel..." (või kuidas see nüüd oligi) Võtke ometi aeg maha ja nautige!