Kas tänases maailmas on inimõiguseid tahta naiivne?
Nagu teada on, on inimõigused iga isiku sünnipäraselt ja automaatselt kaasasaadud õigused, mis ei sõltu isiku rassist, soost ega usutunnistusest. Inimõiguste põhiliseks kaitseks on Eestis sätestatud põhiseaduses II peatükk – põhiõigused, vabadused ja kohustused. Kuna Eesti on demokraatlik riik, siis kehtib meil võimude lahusus ning võimalik on inimõiguste raske rikkumise korral kaevata edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Seda põhimõtet võib laiendada üle terve Euroopa Liidu. Seetõttu tundub vähemalt mulle, et Euroopa Liidu piires on inimõigused küllaltki hästi kaitstud ning tagatud.
Kui vaadata kaugemale, nö „kolmanda maailma“ riikide suunas, siis kohtame sageli inimõiguste raskeid rikkumisi. Selle põhjuseks on kindlasti ühiskonnas kujunenud väärtuste ja tavade erinevus ning mahajäävus võrreldes arenenud riikidega. Kui lähtuda üldisest printsiibist, siis peaksid inimõigused olema universaalsed ja tagatud kõikidele. See on tõesti väga naiivne lähenemine, sest alati leidub rahvusi, isikuid ja riike, kelle põhimõtted või millede õiguskord ei taga automaatset inimõiguste kehtivust. Kes peaks seda kontrollima?
ÜRO panus inimõiguste kontrollile ja tagamisele on kindlasti suur. Seetõttu võeti ka vastu juba 1948ndal aastal Inimõiguste Ülddeklaratsioon, kus on sätestatud inimõiguste austamise kohustus. Kahjuks on see dokument mõnevõrra probleemne. Esiteks, see ei ole riikidele õiguslikult siduv, kuna Peaassambleel puudub siduvate aktide väljaandmise pädevus. Seetõttu võivad riigid, kes seda mingil juhul vajalikuks peavad, vabalt eirata. Minu silmis on eriti tähelepanuväärne Aafrika riikides toimuv üpriski ränk inimõiguste rikkumine, kus orjastatakse lapsi odava tööjõu saamise eesmärgil. Samuti puudub paljudes Aafrika riikides adekvaatne ligipääs arstiabile, haridusele jms. Ka on päevavalgust näinud mitmed rasked rikkumised Lõuna-Ameerika vanglates ja vangilaagrites, kus vangide peal rakendadakse füüsilist vägivalda ja nii füüsilist kui ka vaimset piinamist. Just hiljuti oli massimeedias üks verivärske dokumentaalfilm, kus filmis mainitud vanglatöötajad julgesid sellest lõpuks avameelselt rääkida. Kaadrid, mida filmis näidati, olid tõepoolest väga võikad ning ilmselgelt oli tegu inimõiguste raske rikkumisega. Antud vangla juhtkond mõisteti küll süüdi, kuid mitte väga pikaks ajaks. Kindlasti on maailmas veel väga palju samalaadseid kinnipidamisasutusi, kus toimub pidev inimeste põhiõgiuste rikkumine. Kahjuks puuduvad sageli inimesed, kes julgeksid sellisest tegevusest avalikult ja avameelselt rääkida. Seetõttu jäävadki paljud rikkumised avalikkuse eest varjatud katte taha ning pole võimalik adekvaatselt hinnata kus, kuidas, millal ja kui palju inimõiguste rikkumisi korda saadetakse.
Kas siis enne 1948. aastat polnudki inimõigusi olemas? Lühike vastus on, et loomulikult oli. Inimõigused on väljakujunenud läbi ajaloo põlvest-põlve. Nagu ajaloost nähtub, siis algselt loomulikult polnud tegu sellisel kujul universaalsete ja põhimõtteliste õigustega. Algselt, ka juba enne Rooma õiguse ja riigi teket, olid olemas orjad, inimelu väärtus ei olnud nii kõrge, tegeleti piinamisega, kasutati lapstööjõudu jne. Kuid kas see kõik oli vale? Minu meelest mitte. Tuleb vaadata siiski, mis ajajärku me analüüsime. Igale ajajärgule ja õiguskorrale on omane just seal kehtinud õigus ja ühiskonnakorraldus. Seetõttu ei saa pahaks panna, et Rooma riigis oli orjade ost, müük, vabastamine ja pidamine legaane tegevus, mis oli seadustega sätestatud. See oli tollane loomulik ühiskonnakorraldus. Tänapäevases arenenud maailmas pole loomulikult enam mõistetav olukord, kui keegi isik otsustab orja pidada. Seadused, tavad ja õigussüsteemid on teinud läbi suure arengu. Areng läbi ajaloo on omane igale ühiskonnakorraldusele ja riigile.
Loomulik areng on vähemalt Eesti puhul kaasa toonud suured muutused. Peale Nõukogude okupatsiooni ja Eesti riigi taasiseseisvumist on riigi üldine areng olnud tempokas. Välja on kujunenud edukalt toimiv õiguskord, institutsioonid ja ühiskond. Samuti on tagatud põhiseaduse ja teiste seadustega inimõiguste kaitse. Eduka riigi aluseks ongi minu meelest esiteks demokraatlik riigikorraldus ja teiseks inimõiguste tagamine. Kes meist ikka tahaks elada riigis, kus iga hetk võidakse sind arreteerida, selgitamata kinnipidamise sisu; kus igal hetkel võidakse sind sinu sõnavõttude eest samuti tähtajatult vangistuses hoida jne. Selline ühiskonnakorraldus ei saa ja ei tohiks olla vastuvõtlik mõistuslikule isikule.
Lähtuvalt ajaloolistest arengutest ja kolmanda maailma riikides toimuvast ei ole hetkel veel lähitulevikus võimalik tagada inimõiguste universaalsus. Õnneks vist ei leidu ka liigselt sinisilmseid optimiste, kes arvavad, et inimõigused on tänane reaalsus ja tagatud kindlasti igas olukorras. Isegi minu meelest väga tugeva inimõiguste tagamise ja kaitsega tuntud Euroopa Liidus toimub siiski aeg-ajalt inimõiguste rikkumisi või riiveid. Kuna infotehnoloogiline areng on käesoleval sajandil väga kiire, siis õnneks jõuavad enamus valgustkartvatest lugudest ka meedia ette, mistõttu on lihtne jälgida maailmas toimuvat. Meedia, kui ühiskonna valvekoer, aitab samuti aktiivselt kaasa inimõiguste tagamisele. Meedia puhul ei toimu enam tsensuuri ning igal ühel on õigus sõnavabadusele. Vabalt oma arvamuse avaldamine ja selle arvamuse levik soosib samuti inimõiguste teadvustamist ka isikutele, keda see enne ei puudutanud. Tsensuuri tõttu poleks välja tulnud mitmed skandaalid, mis panid aluse prokuratuuri alustatud uurimistele, mis omakorda viisid edasi kohtulikele asja arutamistele ning lõpuks võis nii mõnestki meedia poolt väljaantud artiklist välja kasvada pretsedent, mis pani aluse tulevastele sarnastele juhtumitele. Seega demokraatlik inimõigus – sõnavabadus – on vägagi tähtsal kohal üldiste inimõiguste süsteemis.
Kindel on see, et õigusliku ja ühiskondliku korralduse poolest on eri maailma jagudes asuvad riigid väga erinevad ning nendes toimuv inimõiguste järgimine või rikkumine vägagi erinev. Samuti pole olemas ühtset vastutajat nende rikkumiste eest, sest ega ka „kõikvõimas“ ÜRO ei suuda olla 24 tundi 7 päeva nädalas valves. Inimõiguste rikkumisi tuli ette minevikus, tuleb ette olevikus ja kindlasti ka tulevikus. Väga ebareaalne oleks unistada, et kõik järgivad ühtselt ühiseid inimõigusi, mis ideaalis peaksid kehtima kõigile ja kõikjal igal ajal. Teisalt, on siiski inimõigused saanud püsivaks reaalsuseks suures osas maailmas. Universaalselt pole võimalik inimõigusi tagada, kuid samuti pole võimalik küsimusele eelneva põhjal ühest vastust anda, kas tegemist on tänase reaalsuse või lootusetu naiivsusega. Isiklikult loodan, et kogu maailm, kõik riigid ja ühiskonnad liiguvad parema inimõiguste ja vabaduste tagamise poole, mille tulemusel oleks üksikisikutel kindlasti turvalisem ja nauditavam maailmas elada.
