Kunagi sõlmisin endaga kokkuleppe, et ma tunnen ära õige inimese sellest, et armun temasse talvel. Kui ma juba talvel temast vaimustun, kuivõrd enam siis suvel, seega see armumine ei kao nii kergelt, vaid pigem läheb suuremaks.

Paraku ei ole ma veel eluski talvel kellessegi armunud. Või kui isegi mingil määral olen, on see olnud ühepoolne ja sumbunud sealsamas, kus tekkis.

Minu esimene suhe algas suvel. Kohe, kui kool läbi, haarasime teineteisel käest ja "käisime" kuu aega. Nii kauaks seda võlu oligi, siis oli kõik.

Kevad viib ehk kainuse? Tulvaveed voolavad, loodus ärkab, isegi ärkad talveunest ning järsku, kui loodus hakkab end taastootma, tundub endalegi, et peaks ehk kellegi leidma.

Nii tunnevad ilmselt paljud ja hakkavad ringi siblima, jooksevad, liiguvad, suhtlevad, leiavad teineteist. Suvi toob küllastuse ja sügiseks on selline tunne, et kõik, mis sellest suhtest võtta sai, on võetud ja nüüd on aeg muutuda kainemaks ja asuda oma kohustuste juurde.

Nagu Nipernaadi. Või Grease. Või kes iganes, sina ja mina.

Mis on aga sama kindel nagu suvele järgnev sügis, on valu, mida lahkuminek toob. Ühele kahest vähemalt, mingil määral kindlasti.

Nii on sügise saabumine topeltkurb ning lahkumisvalu tundes näib, et parem, kui seda suvearmastust poleks olnudki.

Kuid võibolla on see ka kokkusobiv: nukker ilm harmoneerub malanhoolse tujuga ning kergem on olla, kui väline sisemisega kooskõlas on. Oleks ehk raskemgi olla kurb suvel, kui teised juubeldavad?

Kas on ehk armulood lausa määratud lõppema sügisel? On see ehk midagi, mis on paika pandud eos, meie, põhjamaalaste saatus: et saame olla õnnelikud peamiselt suvel?

Kuigi oleme ehitanud endale kivilinnad, kus ka talvel on rohkesti (kunst)valgust ja toodame rohkelt lärmi ja pidutseme, kui loodus uinub ja vaikib, siis päris lõplikult me sellest loodusrütmist ei pääse.

Pimedus ja kurbus jõuab ikka meieni, kui mitte väljastpoolt, siis seestpoolt, uuristades end meie südamesse lahkunud inimeste, suhete, sõprade näol.

Nii on ka meie südames sügis.