Igaüks, kes regulaarselt ühistransporti kasutab, täheldab aeg-ajalt meie kultuuris välja kujunenud kombeid. Kui istuda bussi tagumises osas ja täituvus on enam-vähem pooled kohtadest, siis on võimalik näha sirget rida tühjadest kohtadest. Eestlane ei talu teist, võõrast inimest enda kõrval. Spordikotidki teenivad seda eesmärki - see on tarvilik kaasreisijale mõista andmiseks, et liigu edasi ja istu mujale.

Sellised kombed ei ole mitte mingil juhul ainult "noorte ülbikute" ampluaa. Pensionäride kilekotid seisavad samamoodi inimestele mõeldud kohtadel. Tihti kasutatav taktikaline võte on asetada kilekott akna äärde, ise istuda vahekäigupoolsele istmele ja kõnetamise peale tõmmata taskust pensionäri-argument, sest nooremal läheb ju kõigi eelduste kohaselt meel natuke härdaks ja vanainimene jäetakse rahule. Ei - kas liigutad kotti, või liigud ise eest ära - istmed on inimestele, mitte teie asjadele!

Kõige jaburam, ma mõistan seda ise väga hästi, on tõsiasi, et selline probleem üldse eksisteerib. Veelgi hullem on asjaolu, et igal nädalal peab kedagi seesuguse meeldetuletusega ühistranspordis kõnetama. Mitte midagi ei ole teha, kui tipptunni paiku on tarvis töölt koju sõita, jalad on pikast päevast väsinud, aga istekoht reserveeritud kellegi ilmselt trennist väsinud spordikotile.

Mis sellist asja põhjustab, kas tõepoolest üleüldine ükskõiksus kaasinimese vastu? Raske uskuda, et asi pole lahendatav ka ilma sellele eraldi tähelepanu tõmbamata. Pärlid on muidugi need kodanikud, kes leiavad oma kandekoti asukohavalikule veel mingi õigustusegi. Selles aspektis paistavad labasusega silma nii noore kui vanad. Ja ei ole mina mingi maailmanaba, kuid oma asjad liigutan ennetavalt istekohalt ära, sest see koht on mõeldud inimestele ning minu spordikott võis seal olla vaid reisijate nappuse tõttu.