Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Kas sina märkad ja aitad hädasolijat?

 (28)
Kas sina märkad ja aitad hädasolijat?
Scanpix

Mind ajendas kirjutama eilne lugu neljast hüljatud lapsest, kes elasid ja kasvasid koos koertega. Kommentaariumis süüdistati naabreid ja võimuesindajaid ning neati vanemad maapõhja. Kuid mina tahaks küsida - kui paljud teist on valmis märkama ja aitama hädasolijaid?

Kui paljud teist on tuima näoga mööda kõndinud tänaval lamavast inimesest ja arvanud, et küllap on purjus, mitte haige? Lootnud, et keegi teine kutsub kiirabi?

Vaadanud, kuidas vanamemm või lapsevankriga ema trolli pääseda üritab, kuid pole ühtegi liigutust teinud nende abistamiseks?

Helistanud hulkuvat koera nähes loomade varjupaika?

Aidanud äsja poeginud tänavakassile ja tema poegadele kodu leida?

Andnud tänaval kerjusele paar eurot või ostnud pätsi leiba?

Kinkinud enda või oma laste väikeseks jäänud riided vaesuses elavale perele?

Viinud ilmselgelt puudust kannatavale naabrile paki makarone või kilo kartuleid?

Juhtinud lasteaias või koolis õpetajate tähelepanu lapsele, keda kiusatakse?

Aidanud rannas või tänaval kadunud lapsel ema otsida?

Märganud lapse sõbra kätel-jalgadel sinikaid ja tundnud huvi, kuidas need sinna tekkisid?

Helistanud politseisse, kui tundub, et naabrite juures toimub midagi kahtlast, näiteks keegi võõras nokitseb nende ukse kallal?

Helistanud lasteabi telefonile, kui tead, et kõrvalmaja lapsed on üksi kodus ega pole kindel, kas neil süüa on?

Seotud lood:

Kas sa üldse tead, kes su naabrid on? Oled sa nende vastu huvi tundnud, tead nende nägusid ja nimesid?

Vist mitte eriti, onju! Pigem paned silmad kinni, keerad pea ära ja mõtled, et pole minu asi. Suva, kes mu naabrid on, peaasi, et on vait ja ei röögi keset ööd. Ja kui röögivad, mis siis ikka, küllap varsti vait jäävad. Las nad lahendavad oma probleemid ise. Las keegi teine kutsub politsei või kiirabi. Jah, naabrite lastel on küll kulunud riided, aga mis siis, võib-olla nad on lihtsalt „ökod” ega poolda uute asjade ostmist, vaid taaskasutavad. Peaasi, et minu ukse taha ei tule, mina tahan olla vaikselt omaette omas mullis, omas korteris ja tegeleda ainult enda probleemidega. Elu on niigi raske, miks ma pean veel teiste inimeste koormat kandma hakkama.

Küsimusi sai ettepoole juba palju, aga ma tahaks nüüd esitada selle kõige olulisema.

Kas sul häbi ei ole?!

Kas sul tõesti pole piinlik vaadata mööda lastest, kes nälgivad? Kas pole imelik mitte aidata teed ületavat vanainimest? Kuidas te, inimesed, iseendaga elada suudate, kui teate, et teie hoolimatuse tõttu võib seesama inimene, kes pargis asfaldile pikali kukkus, kaotada elu?!

Üks telefonikõne ei maksa tänapäeval enam midagi. Ka tähelepanelikkus, hoolimine, märkamine, huvi tundmine, küsimine, uurimine ei maksa sulle midagi. See võtab ehk minut-kaks aega. Ära arva, et oma nina toppimine teiste ellu ei ole ilus ja nii ei tehta.

Tehakse. Peab tegema!!! Peab tundma huvi, peab märkama, peab aitama.

Sa võid päästa selle inimese elu. Sa võid päästa tema laste elu.

Kui me kõik vaataksime enda ümber natuke laiema pilguga, läheksime abivajajatele appi ja vajadusel teeksime selle ühe telefonikõne kiirabisse või politseisse või lastekaitsesse, ei peaks me lugema selliseid artikleid, mis ajavad südame pahaks ja juuksed halliks.

Ära pelga näidata, et sul on süda õigel kohal. Kui igaüks meist võtaks endale kohustuseks natukene rohkem hoolida, muretseda, märgata ja aidata, saaks maailm palju ilusamaks. Nii meie endi kui kaaskodanike jaoks.