Kõige hullem oli siis, kui naaber hakkas remonti tegema. Ta tegi seda kuskil paar kuud ning iga päev oli tal vaja puurida. Ja kõige jubedam selle asja juures oli see, et puurimise hääl tekkis järsku ja oli väga vali. Ehk kui ma olin kodus, siis äkki kostus jube põrisev hääl, nii et karga või püsti.

Ka ülemine naaber hakkas samal ajal remonti tegema ning mul oli tunne, nagu ma oleks sattunud kahe tule vahele. Ülemise naabri puhul oli kummaline see, et ta tegi mõnikord isegi öösel remonti. Kuigi peaks öörahu olema, siis oli ikka mõnikord kosta puurimise häält, mitte küll aga nii valjult kui kõrvalnaabrilt. Ükskord sai mul mõõt täis ning äsasin paar korda harjavarrega vastu lage. Siis jäi vait ja enam polnud teda öösiti kosta.

Isegi puhkepäevadel ei saanud rahu puurimisest. Ja alustati juba enne üheksat. Katsu sa siis edasi magada või oma puhkepäeva nautida.

Ei saa midagi ütlema ka minna, kuna inimesel õigus oma korteriga teha, mida tahab ning need kuuekümnendatel ehitatud paneelmajad vajavad tõesti vuntsimist. Vahepeal mõtlesin, et võiks ka ise midagi vastu pläristada, aga kuna elasin üürikas, siis polnud minul midagi teha.

Kui naaber mängib valju muusikat, siis selle võib veel kuidagi välja kannatada, aga see puurimine on lihtsalt nii jube ja kõrvale nii teravalt läbistav, et tekib tahtmine toast välja joosta.

Ma ei oska öelda, palju selles paneelmajas peale kõrvalnaabri ja ülemise naabri veel remonti tegid, kuid hommikuti kooli minnes oli kuulda isegi mitu korrust ülevamalt poolt, et käib vilgas puurimistegevus.