Kas õudusfilmide vaatajad on hälbega?
Heade filmide ja eriti õudusfilmide puudumisel võtsin hiljuti Sae ja selle järjed ette. Esimene film ei olnud üldse nii halb, täitsa mõnus psühholoogiline thriller. Aga mida film edasi, seda mõttetumaks ja samas jälgimaks asi läks. Ma ei tea, kas asi on minus, aga ilma korraliku süžeetagi lihtsalt vaadata, mismoodi inimesi sajal erineval viisil tapetakse, nülitakse, nende luid purustatakse, neid süstlaid täis basseini visatakse, veenid läbi lõigatakse, mädanevatest seakeredest tehtud löga sisse uputatakse jne? Kas selleks peab mingisugune eriline geen olema, et seda nautida ja heaks meelelahutuseks pidada?
Muidugi, avalikud hukkamised on alati populaarsed olnud, täiuseni aretas selle Rooma riik, kus avalikud hukkamised, mida peenelt gladiaatorite mängudeks nimetati, oli populaarne nii lihtrahva kui ka aadli seas ning publikule müüdi kastide seest jooke, pähkleid ja pirukakesi. Nagu Super Bowl, ainult verisem!
Jätkasin teiste filmidega ja kuigi "Hostel" triloogia ei ole oma sisult üldse halb, vaid paneb lausa mõtlema ning arutlema, et kas see võiks ka päriselt võimalik olla, siis põhirõhk oli ka nendes filmides lihtsalt võimalikult jälkide ja valusate hukkamismeetodite demonstreerimine. Sama kehtib ka igasuguste nende filmide kohta, kus kamp noori valele teeotsale keeravad ja kus neid siis ükshaaval nottima hakatakse mingite kohalike intsesti-redneckide poolt.
Erilise irooniana tundus mulle aga see, kui ma hiljuti telekat vaadates "Sae" esimese osa peale sattusin - see algas kell 20.00! Erootikasugemetega filmidel on märge juures, et alla 14-aastastele keelatud ja need hakkavad kell 22, et kõik koolijütsid ilusasti magama jõuaksid minna, aga laipasid, rappimist, jala küljest saagimist jne - see on siis lastele sobiv vaatamine?
Küll aga suhtun edaspidi ettevaatlikult inimestesse, kes selliseid filme kiidavad - ilmselgelt on neil midagi viga, mingi empaatiavõime puudujääk või lausa sadislikud kalduvused.
