Nii kaua kui Reformierakond suutis ennast esitada pühakuna, kannatati vaikides. Kui aga selgus, et selle juhid on ülbikud ja valetajad, sai rahvas aru et Eesti on lihtsalt üks paljudest Orwelli Loomafarmidest. Kahjuks retoorika, et kuna Eesti riigil ei ole suuri laene, siis on meil kõik korras, jätkub aga ka praegu. Laenu puudumine on küll tähtis näitaja, kuid mitte põhiküsimus?

Me teame, et kodutute öömajad on täis inimesi, kellel ei ole laene. Kas ka neil on kõik korras? Riigi põhieesmärgiks peaks ikka olema rahva elatustase. Nii Iirimaa kui ka Soome tõusid 20 aastaga Euroopa suhteliselt vaestest ääremaadest Euroopa rikkamateks riikideks. Ka meie 20 aastat on täis, kuid oleme endiselt Euroopa Liidu üks vaesemaid ja euroala vaeseim riik, kus ainult alla 25% elanikest naudivad sissetulekut, mis ületab 500 eurot kuus. Ainus lohutus on see, et peaaegu kõik postsotsialistlikud riigid valisid lähedase maksusüsteemi ja on siiani vaesed. Ilmselt praegu meil kehtiva postsotsialisliku maksusüsteemiga ei olegi võimalik rikkaks saada. Hiljuti Siim Kallas kirjutas, et raha maksuvabalt Eestist väljavoolamine pole mingi probleem. See näitab et Eesti rahva vaesuse säilitamine on teadlik. Seda maailmavaadet rahastavad ilmselt suurt kasumit saavad ettevõtjad kes just soovivad raha maksuvabalt välja viia. Seda, et partei rahastamine on olulisem kui rahva elatustase, kinnitab ka Andrus Ansipi ütlus, et mida on sotsidest oodata kui nad ei oska isegi omale rahastajaid hankida.

Mis siis aitab meid vabastada „loomafarmi“ seisusest? Kas uue partei tekkimine lööks õhu puhtaks? Vaevalt küll. Praegused parlamendierakonnad moodustavad kaks suurt leeri, kusjuures mõlemad toetavad nii eraettevõtlust kui ka turumajandust. Erinevused on ainult inimrühmades kellele toetuda. Liberaalsemad Reformierakond ja IRL toetuvad suhteliselt väikesele edukate inimeste rühmale. Sotsiaalsemad SDE ja Keskerakond toetuvad aga oluliselt laiematele inimhulkadele, rõhutades tööandjate ja töövõtjate koostööd ühiste eesmärkide nimel. Uus tekkiv erakond ilmselt ei muudaks midagi, sest vaevalt see suudaks välja tõrjuda ühte leeri, vaid ühineks juba ühe eksisteeriva leeriga. Kui selleks on liberaalne leer, siis juhtparteiks jääks ikkagi Reformierakond ning midagi ei muutuks. Kui aga võimule tuleb sotsiaalsem leer, ka siis (lootes, et õnnestub ületada isikutevahelised vastuolud) pole oluline kas sinna lisandub uus erakond või mitte.
Siin on kohane klaarida üht segadust. Nimelt sageli kutsutakse lühidalt sotsideks nii sotsiaaldemokraate kui ka sotsialiste. Seetõttu paljud poliitikast kaugel olevad inimesed sageli ei tee sotsiaaldemokraatide ja sotsialistide vahel vahet. Need kaks mõistet on aga teineteisest väga kauged. Sotsiaaldemokraadid kuuluvad ikka kapitalistlikku maailma, kuid on üldjuhul vasakpoolsemad kui liberaalid. Mõnikord võivad aga sotsiaaldemokraadid olla isegi kaunis parempoolsed. Näiteks Portugalis olevat sotsiaaldemokraadid kõige parempoolsem partei.
On selge, et kui jätkab praegune koalitsioon, siis jätkuvad nii vaesus kui ka valetamised ja ülbitsemised, mis tagasivalimise korral veelgi tugevnevad. Seega, kui me ei taha jätkata vanaviisi, tuleks valida võimule SDE.

Mis juhtub Eestiga siis kui võimule tuleb SDE ja teeb koos programmiliselt lähedase Keskerakonnaga valitsuse? Reformierakonna pooldajad ja need, kelle jaoks sotsiaaltöötaja ja sotsialist on sünonüümid, muidugi räägivad, et keegi teine peale Reformierakonna ei oska midagi mõistlikku teha ja üldse, et siis Eesti laenatakse pankrotti ja müüakse venelastele maha. Siiski seda, et riik laenatakse võlgadesse ja et oluliselt tõstetakse makse, ilmselt ei toimu. Mis aga tegelikult toimib? Kuuldavasti Eesti majandusteaduse korüfeed, keda praegune võimuliit ei taha kuulata, on koondunud SDE tagatuppa, seetõttu on põhjust oodata põhiliselt muudatusi maksupoliitikas ning mõningal määral ka sotsiaal- ja hariduspoliitikas.
Mida kindlasti oleks vaja teha, see on praeguseks ajaks majandusarengu piduriks saanud postsotsialistliku maksuseaduse asendamine euroopaliku maksuseadusega. Maksuseaduse optimeerimine ei ole kosmoseteadus. Optimaalse maksuseaduseni on jõudnud valdav enamus arenenud riike ja sellega saaksid hakkama ka Eesti majanduskorüfeed. Maksupoliitika muutmist ei ole vaja karta, sest praegune lääneriikide finantskriis ei ole ju seotud mitte maksude kokkukorjamise, vaid kokkukorjatud raha kulutamisega.

Teatavasti majanduse vereringeks on raharinglus. Mida kiiremini ringleb raha, seda kiiremine areneb ka majandus. Praegune Eesti maksusüsteem pidurdab raharinglust. Raharingluse kiirendamiseks on vaja maksukoormus ümber kantida väikese sissetulekuga inimestelt, kelle palk läheb niigi kohe käibesse, suurema sissetulekuga inimestele, kelle sissetulekud ringlevad aeglasemalt või jäävad aastateks panka paremaid aegu ootama. Teiseks praeguse maksusüsteemi puuduseks on ettevõtete ebaühtlane maksustamine. Suure töötajate arvuga, valdavalt tootmisettevõtted, on maksustatud suurte tööjõumaksudega, väikese töötajate arvuga, valdavalt vahendusettevõtted, on aga peaaegu maksuvabad. Tööjõumaksu tuleks oluliselt vähendada, näiteks võiks ära kaotada pensioniosa sotsmaksus ja sellest tulenev riigieelarve vaeglaekumine kompenseerida ettevõtte kasumimaksuga, mida maksaksid kõik ettevõtted. See ei suurendaks üldist ettevõtete maksukoormust, vaid jaotaks selle ühtlasemalt ettevõtete vahel. Selle tulemusena väheneks ka toodete omahind ja tõuseks tootlikkus. Märgatavalt tuleks vähendada väikese sissetulekuga füüsiliste isikute makse ning asendada see osa riigitulust näiteks luksuskaupade maksu ja paljukirutud progresseruva tulumaksuga. Vähendada tuleks ka elamiskuludele rakendatud aktsiise ja käibemakse ning asendada need näiteks kapitalimaksuga. Selle tulemusena ilma üldise maksukoormuse suurendamiseta paraneks nii majanduse aktiivsus kui ka rahva elatustase. Loomulikult tuleb jälgida, et uued maksumäärad ei oleks liiga kõrged et hakkaksid rikkaid Eestist välja tõrjuma. Hiljuti Gerard Departieu näitel veendusime, et suure sissetulekuga füüsilise isiku tulumaks 75% on tõesti liiga kõrge ja sunnib inimesed riigist lahkuma. Ilmselt mõistlik oleks võtta aluseks Soome maksumäärad sest sealt ju ei lahkuta.

Kui see kõik on tehtud saame areneva ja elamisväärse riigi, kus SKP tõus kajastub ka rahva elatustasemes ning kust loodetavasti rahvas ei põgene ja hakkab siin ise oma elu üles ehitama. Sellisel juhul 10 aasta pärast ilmselt me ei oleks veel Euroopa rikkamaite hulgas, kuid ka mitte enam kõige vaesemate hulgas. Seega parema elu nimel toetame sotsiaaldemokraate ja teeme selget vahet sotsiaaldemokraatide ja sotsialistide vahel. Kui aga juhtub, et SDE ei suuda tuua murrangut Eesti arengusse, ka siis ei kaota me midagi, sest hullemaks elu ikka ei muutu. Kuna Reformierakond tõenäoliselt ei pea opositsioonis nelja aastat vastu, siis me vähemalt saaksime jätkata juba uute jõududega.