Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Kas meie „Seenelkäik“ on lahe komöödia või verine thriller?

 (13)
Kas meie „Seenelkäik“ on lahe komöödia või verine thriller?
Foto: Jassu Hertsmann

Kui Marko Reikop ühes Ringvaates rõõmsalt kinnitas, et „Seenelkäik„ on väga hea komöödia, otsustasin selle lõpuks ära vaadata. Ja sain tõepoolest lõbusa filmielamuse. Hiljem tagasi mõeldes ei osanud ma sellest kinoskäigust aga midagi rõõmustavat leida. Pigem hakkas filmi must huumor mind õudusfilmile omase reaalsusega kummitama. Ja see ei olnud enam naljakas.

Mind jäi päevadeks saatma küsimus, miks eestlased on teinud oma rahvast nii küünilise ja kurja filmi.

Miks olid selle õõvastava õudusfilmi tegelased nii julmad? Kuigi esmapilgul võimuerakonna suhtekorraldajad ja niiditõmbajad Koobalt ja Säinas ebainimlikult küünilised ja julmad ju ei paistnudki. Pigem mõjusid nad juhmilt ja kerglaselt. Veidi lapsikud, kuid samas äärmiselt enesekesksed ülburid. Täiesti süüdimatult suunasid, korraldasid ja kontrollisid nad poliitik Kägu kõiki tegemisi. Koobalti jaoks oli isegi ajakirjanik Pukspuu vaid üks tüütu värdjas, kes nuhkis välja, et Kägu käis puhkusereisil Peruus oma esindustasude eest.

Poliitik Kägu ise käitus filmis samuti üsna mõistusevabalt. Nii metsas kui linnas. Nagu mingi jonnaks titt. Et kui miski häirib, siis mänguämber nurka ja teise liivakasti poole liduma. Ja kui kuldses keskeas poliitik oma hingesopis näiski tajuvat, et suure kummipalli peal kargamine pole täiskasvanud mehele sobiv ajaviide, täitis ta ometi sõnakuulelikult kõik „poliitbroileritelt“ saadud käsud. Üllatavalt taibukalt (justkui oleks oma ajukurrud ühtäkki üles leidnud ja kasutusele võtnud) käitus Kägu aga filmi lõpus pressikonverentsil, kus ta ajakirjanikud ootamatult lolliks tegi. Kurb oli sealjuures tõdeda, et meie ajakirjandus veel aruvaesem on kui üks poliitikust ampelmann. Sest ilmselgelt oli Kägu selles filmis leheneegritest pika puuga üle. Tõmbas ta ju neile oma jutuga vee peale ja koti pähe. Ja selle kinnituseks oli ajakirjanike lipitsev aplaus. Vaid kaks mõtlevat olendit nende hulgas paistiski olevat – üks, kes valjusti naerdes kohe pressikonverentsilt lahkus ja teine, kes Kägu lood muiates lõpuni kuulas.

Kui Kägu koos naisega metsa eksis ja Koobalt Päästeameti sellest teadlikult informeerimata jättis, siis ei mõjunudki see esialgu väga küüniliselt. Teame ju, et meie metsad on suuremas osas ohutud ja üks öö metsas ei tohiks kedagi eluohtlikku olukorda asetada või kellestki kiskjalikku peletist teha. Samuti ei osanud ma eeldada võõravaenulikkust inimeselt, kes mõnes meie üksikutest metsataludest igapäevaselt elab ja „Päevalehte„ tellib. Pigem oleme harjunud kogema külalislahkust ja vastutulelikkust igas väiksemaski maa-või metsanurgas, kuhu tee meid ka viiks. Sestap jäid mulle metsas elava mehe agressiivsuse tagamaad filmis pisut arusaamatuks.
Ja väga ootamatu oli näha poliitikut, tema abikaasat ja kuulsat bändimeest loomastumas pärast esimest metsas veedetud ööd. Veel ehmatavam ja hirmutavam oli näha tsiviliseeritud linnainimesi üksmeelselt ja elajalikult majaperemeest peksmas. Ja kuigi meile pidevalt korrutatakse, et meie eraomand on kaitstud ja kodu püha, tormasid need haritud ja kultuursed inimesed ühtäkki metslastena ja mingit karistust kartmata teise mehe koju laamendama. Peksid peremehe jõhkralt läbi ja jätsid ta kinniseotuna abitult piinlema, teadmata, kas üldse ja millal keegi talle appi võib tulla. No ei olnud naljakas vaadata, kuidas üks pikalakaline muusik ahjuroobiga teist inimest klohmis. Ei olnud.

Kas poliitikul, tema naisel või muusikul tekkis pisemgi süütunne selle pärast, et nad kambakesi tungisid võõrasse majja, röövisid ja tekitasid majaperemehele kehavigastusi ning jätsid kannatanu saatuse hooleks? Ei. Kas selles riigis ei järgnegi kuriteole karistust? Ja miks sellel läbipekstud mehel, kelle kodu lagastati, kes kinniseotuna maha jäeti, ei tulnud hiljem pähegi, et politseisse minna ja oma õigusi kaitsta. Kas selle riigi kodanikud ei otsigi ülekohtu vastu oma võimult kaitset? Mehe ainus lootus ja päästja filmis oli kummaline tüdruk, kes tõi ajalehe, pesi ja sidus tema haavad ning ajas mehega juttu nagu inimene inimesega. Kas inimlikkust oligi säilinud vaid hapras haldjalikus tüdrukus, kes ilmus seeneliste ette ja kadus metsa nagu viirastus?
Seda mitte. Sest tõusva päikese valguses koitis taaskord turvaline ja kaunis hommik. Meie seenelised jäid koidueelses pimeduses esmalt küll oma sõdurite-kaitsjate õppeväljal turmtule kätte, kuid siis nad päästeti. Tugevad sõdurikäed juhatasid neid metsast välja. Võimsad sõjamasinad veeresid baasi ja lahked sõjamehed pakkusid päästetuile kosutavat sõdurisuppi. Tegid nende taustal pilti nagu jahimehed oma trofeedega tavaliselt teevad. Kas see ehk oligi propagandafilm meie sõjalisest tugevusest ja vaimsest puudulikkusest? Võimas militaarne Eesti? Väeti vaimult ja tugev toorelt jõult? Juhmilt jõhkrad muusikud ja poliitikud, nende hoolimatud naised ja harimatud ning lollilt agressiivsed metsainimesed. Et siis seda oligi vaja maailmale näidata? Musta huumori sildi all. Milleks?

Ei tea. Igatahes mõjus filmi tegevus tervikuna pigem õõvastav-thrillerlikult kui naljakas-koomiliselt. Meie ambitsioonikad poliitbroilerid, manipuleeritavad poliitikud ja lühinägelikud ajakirjanikud mõjusid pigem naeruväärselt kui naljakalt. Ja mainimata on veel meie arulagedad ettevõtjad Ott Sepa ja Elmo Nüganeni kehastuses - üks sõitis ringi oma pilgeni täis sibiautoga ja lodistas haisvat fekaalivedelikku mööda ilma laiali. Teine lohistas oma suuri susse ja suitsetas lõpuks oma bensiinijaama plahvatama. Nemad olidki filmis ainsad tõeliselt naljakad kujud. Väikestes rollides väärikad tegijad. Ja naljakad. Väliselt. Sest nendegi sõnum, et meil ei teata ega täideta ei keskkonna- ega tuleohutusnõudeid, oli ju oma olemuselt pigem hirmutav ja kurb.

Ja ainus mure, mis meie staarpoliitik Kägu filmi lõpuni vaevama jäi, oli küsimus, kas tema naine saab muusikule laenatud õlle- ja suitsuraha ikka tagasi või mitte. Kas sellised me olemegi? Ei tahaks uskuda. Kas see oli naljakas? No ei olnud. Sestap tundubki mulle, et sedakorda oleks võinud stsenarist-režissöör Toomas Hussar jätta eestlased seenele saatmata. Vaatamata sellele, et Raivo E.Tamm ja Juhan Ulfsak väärivad suurepäraste filmirollide eest vaid sügavaimat imetlust ja kiitust.