Kas ma pean tõesti avaldusega tõestama, et mu suhe pole nagu abielu?
Kooseluseadus peaks reguleerima igasuguseid mitteabielulisi kooselusid. Seega puudutab see kõiki paare, kes pole abielus. Üks justiitsministeeriumi poolt välja toodud variant, millele uus seadus võiks tugineda, on eeldusel põhinev lähenemine.
Lühidalt tähendaks see seda, et mitteabielulisele kooselule laiendatakse abielust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Sisuliselt piisab siis juba teatud kooselu tunnustest, et kahe inimese suhtele laieneksid samad reeglid, mis seaduslikule abielule.
Ise seda aimamata, võib ühel hetkel selguda, et oledki seaduse silmis sama hästi kui abielus. See, et sa pole ise abiellumiseks isegi soovi avaldanud, ei loe kohe mitte üks teps.
Mis siis selles halba on? Ega tavaolukorras olegi. Seadus tulebki sageli alles siis mängu, kui inimesed enam omavahel asju selgeks räägitud ei saa. Nii et kui on käsil lahkuminek, võib üks pool hakata järsku tõestama, et tegemist on kooseluga, mis on sama hea kui abielu. Kindlasti tekiks sellest hulganisti vaidlusi näiteks vara jagamisel.
Siiani olen mina aru saanud, et kes tahab abielluda, see abiellub ja kes ei ole seda ette võtnud, siis järelikult ta seda ei soovinud. Kui uus seadus eelpool mainitud varianti kasutama hakkab, siis nii see enam pole.
Et abielust tulenevad õigused ja kohustused koos elavale paarile kindlasti ei laieneks, pakutakse välja võimalust teha formaalne avaldus, kus pooled kinnitavad, et nad ei soovi, et neile see õiguslik regulatsioon laieneks.
Kui mina nüüd kõigest õigesti aru saan, on asi laias laastus nii, et selle seaduse järgi võib juhtuda, et tulevikus peab tegema avalduse selleks, et kinnitada, et sa oled küll suhtes, aga mitte abielus. Ei piisa sellest, et sa pole abiellunud, pead kinnitama, et ikka kohe kindlasti ei taha sa selle inimesega abielus olla. Muidu võib seadus väita, et tegelikult oled sama hästi kui abielus.
Minu arvates on see lihtsalt jabur. Milleks kõike pea peale pöörata? Ja millisel hetkel peaks üks kooselupaar selle avalduse tegema? Kooselu saab määratleda mitmete faktide põhjal, määravaks pole ainult ühine eluase. Kas siis peaks juba enne ükskõik millise suhte alustamist kohe avaldust tegema minema?
Loomulikult tuuakse alati südantlõhestavaid näiteid, kuidas koos elavad naine ja mees. Mees käib tööl ja naine on kolme lapsega kodus ja lahku minnes ei jää naisele midagi. Aga kõik juhtumid ei ole sellised. Võib olla ka kooselu, kus on tubli naine ja selline mees, kes on terve kooselu diivanil istunud. Kui siis lahkuminek käsil, tekib arvatavasti hoopsi mehel vajadus tõestada, et tegelikult oli see suhe sama hea kui abielu ja esitada naisele materiaalseid nõudeid.
Seaduse koostajad väidavad, et seadus kaitseb nõrgemat. Kindlasti on alati heaks argumendiks nõrgemaks olemisel rahaline seis. Mine siis tee kindlaks, kas äkki üks pool hoopis ei kavatsenudki teise najal liugu lasta. Kuidas teeb seadus ikkagi kindlaks, kes on nõrgem?
Kui uue seadusega soovitakse lahendada samasooliste paaride kooselu reguleerimist, siis palun, andke neile lihtsalt võimalus oma kooselu registreerida. Pole tarvidust teha mingit uut ja kõikehõlmavat kooseluseadust, kus ükski inimene enam lõpuks aru ei saa, kas ta on abielus või ei. Või peab siis iga uue kooselu alguses jooksma kohe avaldust tegema, et kinnitada, et sa ei soovi kohe kindlasti, et kooselu õiguslik regulatsioon sellele suhtele laieneks.
Iseenesest ei kujutagi ette, kuidas keegi sellise avalduse tegemise oma suhtes ette võtaks. Et lihtsalt ütled ühel päeval elukaaslasele, et vaata, me ei ole abiellunud, aga lähme nüüd teeme koos veel ka avalduse, et me ikka kohe kindlasti pole isegi mitte abielulaadses suhtes. Väga romantiline!
Laskem ikka tervel mõistusel ka alles jääda.
