Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Kas koolikiusamise ohver on tõesti ise süüdi?

 (93)
Kas koolikiusamise ohver on tõesti ise süüdi?
Foto: Ester Vaitmaa

Laps tuli koolist koju nutuga, et klassiõde oli teda narrinud ja öelnud, et tal on koledad püksid jalas. Sama kooliõde on ennegi silma paistnud näiteks sellega, et dikteerib klassikaaslastele moodi ja nõuab endale kooli puhvetis saiakeste väljategemist - või siis nõuab, et vahetunnis mängitaks tema reeglite järgi mänge ja need, kes tahavad mingeid omi asju ajada ja eakaaslase korraldustele ei allu, saavad mõnituste osaliseks.

Olen oma lapsele ikka rõhutanud, et jäägu endale kindlaks ja tehku kaasa ainult neid mänge, mida ise soovib ja et õpilasi käsutada on õigus ainult õpetajal, mitte isehakanud teise klassi terroristil. Olen õpetanud, et kõige targem on öelda kasvõi mitu korda järjest: "Tänan, ei, ma ei soovi/ma ei saa/ma ei tee seda" rahulikult aga kindlalt. Lootsin, et sellest on kasu ja kiusaja jätab lõpuks oma jora, kui näeb, et niikuinii oma tahtmist ei saa.

Aga nüüd paistab, et enesekehtestamise õppetunnid on nagu maha visatud. Tütar keeldub uusi pükse jalga panemast ja tahab kooli minna vana, lühikeseks jäänud seelikuga - ainsaga, mida klassiõde pole inetuks mõnitanud. Olgu öeldud, et mu laps ei käi kaltsudes, ma ostan talle alati uued riided. Mitte küll kõige jubedamaid moeröögatusi, aga ka mitte mingeid vanamoodsaid kotakaid, ikka viisakaid asju, millega koolis sobib käia ja vaatan alati, et need oleks parajad ja istuksid hästi. Ja loomulikult oleksid ilmastikule vastavad.

Igatahes sai mul mõõt täis ja ma käisin lõpuks asjast klassijuhatajaga rääkimas. Aga mida ma vastuseks kuulsin - et võibolla mu tütre garderoobi peakski kriitilise pilguga üle vaatama! Saate aru? Selle asemel, et narrija ja kiusaja korrale kutsuda ja võibolla ka tema vanematega rääkida, ütles klassijuhataja, et sellel pisikesel türannil on ilmselt hea moevaist ja tema nõu tasuks kuulda võtta. Et minust on inetu õhutada oma tütart kollektiivist irduma ja et ma sean sellega ohtu lapse sotsiaalsuse arengu.

Võtab tummaks, teate.  Jälle tuleb välja, et kiusatav on ise süüdi ja kõige targem oleks tal teise lapse türanniale alluda. Mis meil isikuvabadusest ja tolerantsusest sai?