Võib-olla ma eksin, aga pühade ajal on paljud kurvad - ka need, kes ei ole üksi. Päris hästi ei oska seletada, millest see tuleb, olen küll mõelnud, aga ei tea. Paljudele meeldib argipäev isegi rohkem, kui pühade aeg, sest siis on rõõmu rohkem. Pühadest oodatakse ka rõõmu, see rõõm on pühade eel, aga kui pühad käes on, siis oodatud rõõm kaob kuhugi.

Samas on olnud mul ka mõtteid, et kas meie riigis on usuvabadus? Täiesti õige, on küll, aga vist ainult teatud piirini, nii et usklikud hoiaks ikka omaette ja teised omaette. Uslikud teavad, mida nad mõtlevad maailmast, aga maailm seda ei tea, mida usklikud neist mõtlevad, sest seda ei lasta öelda. Samuti kahjuks ei tea usklikud, mida mõtleb neist maailm, kelleks nad usklikke peavad: hulludeks, fanaatikuteks, unistajateks, silmakirjatsejateks ja rahaahneteks või kellekski muuks, me ei tea seda. Mõned ehk peavad usklikke erilisteks, pühadeks, teisest maailmast inimesteks, kes mitte kunagi pattu ei tee.

Usk ja usklikud ja muud inimesed eksisteerivad meil lahus ja neid püütaksegi lahus hoida. Näiteks usklikud ütlevad, et peaaegu võimatu on avaldada artiklit usu teemal. Miks? Kas meil on siis usuvabadus tegelikult? Kristlik usk ei tee kurja ja kõik, mis on hea, peaks olema propageeritud ja mitte ainult jõulude ajal. Kui oleks rohkem valgust ehk headust, siis ju ei oleks nii palju pimedust ehk kurjust, mis meile ei meeldi. Vahel on meedias sõna antud usklikele, näiteks Raivo Raavele. Viimane kord ta arvas, et Andrus Ansip on sattunud Jumala viha alla. Selle peale vallandus etteheiteid. Kuidas tohib Raave Jumala eest rääkida? Ütlen oma arvamuse, et Ansip ei ole Jumala viha alla sattunud, vähemalt vist mitte rohkem, kui meie kõik. Tõlgin: Nii kaua, kui me elame siin maa peal, on meil kõigil võimalus oma pahategusid kahetseda ja uuesti alustada.

Jeesus võrdsustas väga selgelt patud ja kui sa eksid ka 10-st käsust ainult ühe vastu, oled sa saanud üleastujaiks kõigis. Samas, kõik mis sünnib, on Jumala kontrolli all ja on Piiblis selline koht, et "kes ütleb, et midagi sünnib, ilma et Issand käsiks?" Jumal paneb juhid ja kui vaja, siis ka meile karistuseks, aga pärast karistab ka karistajaid, et õiglus oleks. Mõned head aastad tagasi oli meie elu parem. Mõtlesin tookord, et aga mis siis saab, kui meilt see hea elu ära võetakse. Ega ma ei arvanud, et hea elu ära võetakse, kõik oli ju hästi, majanduse tõusude ja languste ning mullidega ei ole ma kursis, lihtsalt mäletan inimeste kõrkust, kui kusagil usust räägiti.

Arvan, et juba paljudel on see kõrkus murtud ja murtakse veel, aga mitte sellepärast, et Jumal on halb, vaid sellepärast, et Jumal on hea ja Tema teed on kõrgemad, kui meie teed ja Tema mõtted on kõrgemad kui meie mõtted. Jumal räägib inimesega nii, et inimene teab, et Jumal temaga räägib. Paljud uhked võibolla on sattunud eluraskustesse ja on pidanud Eestist ära minema, meedia on täis vaesunud inimeste ahastust, see on saanud igapäevaseks teemaks. Vaesus ei ole õnnistus iseenesest, aga see võib saada õnnistuseks, kui see paneb inimese mõtlema olnu üle, oma sõnade ja tegude üle, selle üle, mis on tegelikult tähtis. Kuhu mujale on meil minna, kui Jumala juurde?

Lihtsa laua ääres võib jõulutunne olla suurem, sest seal on igal toidul ja kingil suurem väärtus, osatakse neid hinnata ja neist rõõmu tunda. Vaese toit tundub maitsvam, kuid rikkale võib ka mesi maitsetu olla, sest ta on sellest küllastunud. Vaesele on toit praegusel ajal nagu ta oleks kaotanud midagi hinnalist ja siis jälle leidnud, küll ta oskab hinnata seda, mis tal on. Ärge nüüd ainult arvake, et ülistan vaesust, ei, ma ainult väidan, millise varanduse võib vaene leida. Vahepeal unistati nostalgiliselt vanaaja jõuludest, kui jõulutel oli nagu suurem tähendus ja sügavus. Arvan, et need ajad on jälle tagasi jõudnud või jõudmas. Aga nagu ütleb vana laulusalm: "Nii vaesele kui rikkale nüüd rõõmsad jõulud tee!"