Kas ja kuidas oled rahul Eesti Autorite Ühingu tegevusega?
Eile, 15. veebruaril, ilmus Delfis Eesti Autorite Ühingu juhi Kalev Rattuse artikkel “Kalev Rattus: Neli tasu ühe muusikapala eest — seaduslik ja normaalne”. Hiljuti, kõigest mõned nädalad tagasi ilmus Delfis ka uudis selle kohta, et autorikaitsjad on internetist eemaldanud tuhandeid Youtube’is olevaid videoid.
Osa eemaldatud videotest oli muidugi üleval pahatahtlikkusest, mingi osa kindlasti ”kurjategija” teadmatusest, kuid arvestatav hulk oli ka videoid, mille autorid olid sinna ise üles pannud.
Tsiteerin Delfi uudist, mis ilmus 2. veebruaril: “Eesti autoriõiguste kaitse organisatsiooni vilka töö tulemusena kustutatakse YouTube´ist iga nädal sadu muusikavideoid, paraku ka neid, mida autorid ise heas usus on üles laadinud.“
Kuna aastas on minu mäletamist mööda 52 nädalat, siis peaks olema eemaldatud videote arv kõvasti üle viie tuhande, sest kui oletada, et nädalas kustutatakse 100 videot, siis saame kokku aastas 5200 videot.
Esmapilgul võiks ju kiita autorikaitsjaid näiliselt tubli töö eest. Mõelda vaid, millise unistuste töökohaga tegemist on — istuda päevade, nädalate või koguni kuude kaupa Youtube’is ning kustutada videoid! Kuigi mingeid arvandmeid või dokumente lugupeetud autorikaitsjad avalikult ei esita, nagu ka pole kusagil üleval kustutatud videote nimekirja, hoiatuse saanud kasutajaid jne.
Kuid pole viga, sest autorikaitses töötavad ju inimesed, kelle tööd pole vaja avalikkusel kontrollida ning seega usaldame neid lihtsalt pimesi. Kustutatakse ju siiski nädalas sadu muusikavideoid — arusaadav, et jõuad sa siis iga patustanu või artistiga isiklikult ühendust võtta ning talle hoiatust teha.
Ja kui mõni artist satub nii-öelda hammasrataste vahele, siis… oli tal üldse vaja ennast Youtube’is promoda — olgu nagu need tuhanded tundmatud artistid, kes ei viitsi või ei oska enda turundamiseks suurt midagi ette võtta! EAÜ ise ka muidugi midagi suurt enda autorite paremaks reklaamimiseks ette ei võta, peale paari muusikaauhindade jagamise aastas või mõne aastahiti väljakuulutamise.
Tore on ju tähtsa näoga laval särada ning koguda preemiat selle eest, mida artistid enda reklaamimiseks on teinud. Samas, kui artistide enamusele meeldib see, kuidas Kalev Rattus tegutseb, siis mida saab ülejäänutel selle vastu olla! Muidu hääletataks ju Rattus juhi kohalt maha — usalduse kaotamise tõttu või organisatsioonile negatiivse maine kujundamise pärast.
Miks autorikaitsjad möllavad Youtube’is üldises plaanis ebaoluliste asjadega, selle asemel et EAÜ avaldaks statistikat, kui palju on erinevates piraatfoorumites tõkestatud muusikapiraatluse vohamist. Kui paljud foorumid on suletud ja kui palju on väljastatud hoiatusi jne. Et näiteks Koit Toome kõige uuemat plaati ei saaks arvutikasutajad erinevatest maailma piirkondadest täiesti vabalt enda arvutisse laadida Rapidshare, Megaupload, Sendspace jne kaudu.
Omaette küsimus ongi tegelikult see, mis on või peaks olema Eesti Autorite Ühingu eesmärk praegu ja tulevikus. Kas olla omamoodi artistide tsunft, kuhu kuulumine peaks olema rohkem auasi, mitte aga kohustus (ja kuhu ka kõiki sopatreialeid vastu ei võetaks)? Või olla ning jäädagi taoliseks ühiskondlikus plaanis vähetähtsaks ja seega ka ebaoluliseks organisatsiooniks nagu näiteks EELK, mis EAÜ-le sarnaselt särab vaid mõned korrad aastas, seoses mingite skandaalidega.
