Kas elupõletajad muutuvadki paarisuhtes mugavateks "piduriteks"?
Mulle väga-väga meeldis lugu, mis kirjeldas kellegi naisterahva vastumeelsust telgis ööbimise suhtes. Hoogsalt kirja pandud, värvikalt põhjendatud ning puändiga lõppev lugu oli igati muljetavaldav. Lõppjäreldus, et peaks meest vahetama, lasi küll arvata, et tegemist on kirjandusliku liialdusega. Kirjeldatu pani mind mõtlema väljendile "läbi tule ja vee", mis peaks kirjeldama paarisuhtes ühtehoidmist.
Sakslased väljendavad sama mõtet isegi kujundlikumalt sõnadega "läbi paksu ja vedela". Eelpool mainitud loo kontekstis võiks see tähendada läbi metsa ja soo või läbi padriku ja lompide või veel kuidagi täpsemalt ja värvikamalt, nagu ma hetkel kirja panna ei oskagi.
Igatahes täna linnas jalutades nägin boheemlasliku välimusega noormehi seismas ja vestlemas ning sisse tuli kuidagi mõnus kerge tunne. Umbes selline, et vot, selliste inimestega tahaks koos olla või et sellise inimesega tahaks koguni oma elu jagada. Ja samal ajal ma tean, et mulle meeldiks ka kaunis kleidis viimseni üles lööduna oma ülikonnas kaasa kõrval sammuda. See pani mind mõtlema, et küll oleks hea, kui oleks võimalik oma elukaaslasega (selle sõna sisulises mõttes) minna koos läbi mis tahes olukordadest ning kohanduda vastavalt vajadusele ja ka partneri soovidele.
See mõte tundus tõeliselt võluv, et ühe inimesega oleks võimalik käia käsikäes paljajalu linastes pükstes kuskil aasa peal ning teisel hetkel viibida väärikal õhtusöögil järgides kõiki lauakombeid. Ma ei ole isiklikult ei hipi ega beib, kuid samas on minus mõlemat. Inimene on ju mitmekülgne olend.
Ilma ühegi hukkamõistuta telgiloo kirjutaja suhtes (ma tegelikult isegi ei usu, et ta üldse enda seisukohta päris ausalt väljendas) tundub mulle selle loo juurde tagasi tulles, et oleks ebaõiglane oma elukaaslase suhtes olla elus kõik "rumalused" juba ära teinud ning nüüd "vaid mugavust soovida". Partnerid võiksid olla enam-vähem võrdsed. Kui see pole aga võimalik, tuleks püüda olla vastutulelik.
Need on valusad küsimused, kui paarisuhtesse satuvad kaks inimest, kellest üks on elus juba kõik ära näinud ja ära teinud ning soovib põhiliselt rahulikult kodus istuda, teine aga tahaks nii palju veel avastada. Et paar koos püsiks ja mõlemad oleksid õnnelikud, peaksid mõlemad tegema järeleandmisi, selge see. Muidugi on olukord keeruline siis, kui üks pooltest ei ole selleks võimeline. Näiteks ei olegi võimeline soliidses seltskonnas end mugavalt tundma ega õpi enam ära ka, kuna on juba väljakujunenud isiksus.
Iseendast lähtudes sooviksin enda kõrvale inimest, kes suudab ümber kehastuda ning soovin suhet, kus me mõlemad oleksime võimelised ja tahaksime teist inimest tajuda sedavõrd, et oskaksime teisega "kaasas käia". Mitte ainult riietuses ei ole küsimus, see puudutab elus kõike. Näiteks üks pool vajab lähedust või ärakuulamist või soovib intiimsust. Ideaalne oleks, et teine seda tajuks ja oleks valmis vastu tulema ning see toimiks vastastikku. Ideaalne oleks, kui kumbki pool suhtes oleks valmis tegema kompromisse, ohverdama oma soove ning tahtma teist õnnelikuks teha. Ning täiusliku suhte puhul oleks kumbki pool võrdselt järeleandlik.
Eks iga suhe on unikaalne ning on olukordi, kus tuleb jalg maha panna ja öelda, et mina selliste asjadega ei lepi. Mulle aga isiklikult meenutab selline olukord mu lapsepõlve, kus mu pigem vanad vanemad keeldusid minuga kaasa tegemast paljusid asju, mis mulle oleks meeldinud, kuna "nemad olid seda nii palju teinud ja enam ei viitsinud". Oma abikaasalt ma eeldaks, et isegi, kui abiellun pisut enne keskiga (nii see kipub tõenäoliselt minema), ei oleks ta elus juba kõiki asju enne minuga kohtumist ära teinud ning minule jääks see väsinud ja mugav osa temast.
Kokkuvõttes võiks teha järelduse, et ehk ei olegi elupõletamine kõige targem tegu ning mõtteviis, et "jooksen sarved maha ja siis loon pere" võib viia hoopis olukorrani, kus sa muutud igavaks pidurist kaaslaseks, selle asemel, et rokkida oma kaaslasega elu lõpuni.
