Kas Eestit saaks valitseda ilma erakondadeta?
Eestiski asutati esimene erakond juba üle 100 aasta tagasi. Selleks oli 1905. aastal tegutsema hakanud Eesti Rahvameelne Eduerakond, juhiks Jaan Tõnisson.
Ent vaatamata erakondade pikale ja väärikale ajaloole, on alati olnud neid, kes poliitikas mingil põhjusel pettuvad ja parteidest mitte midagi kuulda ei taha. Viimastel aastakümnetel hoogustunud üleilmastumine, erakordse ulatusega kliimanähtused, siiani kestev nälg mitmel pool maailmas — rääkimata veel iga riigi kohalikest hädadest −, on rahva võõrdumist poliitikast ainult süvendanud. Seda tõendavad peaaegu igal nädalal või isegi sagedamini meediasse jõudvad reportaažid ulatuslikest protestiaktsioonidest erinevates maailma piirkondades.
Eestiski on just viimastel aastatel teravnenud lõhe rahva ja poliitikute vahel. Kahetsusväärselt tihti avalikuks tulevad korruptsiooniskandaalid; valitsevate erakondade jutlustamine, kuidas elul pole väga vigagi; kõrge tööpuudus ja vähenenud palgad, milles paljud just valitsusel süüd näevad; üleüldine jokk-mõtteviis ja puhas häbematus — kõik see ja veel palju muud on täitsa selgesti suurendanud poliitikas pettunud kodanike hulka.
Ma olen üsna veendunud selles, et raskete aegade tõttu on suures hulgas Eestimaa elanikes tekkinud vastumeelsus igaühe suhtes, kes kusagil mõne erakonna esindajana sõna võtab. Kindlasti on paljud tüdinenud pidevast poliitilisest kemplemisest ja püüavad välja mõelda tõsiseltvõetavaid alternatiive erakonnakesksele poliitikale. Eks proovin siis minagi.
Anarhia või diktatuur?
Kõige esimene mõte, mis mul pähe tuleb, mõjub kahtlemata ootamatult: saata erakonnad koos nende liikmetega kõige kaduva teed, kaotada parlamendi ja presidendi institutsioon, samuti ministeeriumid — ühesõnaga lõhkuda kogu riigiaparaat ja lasta igaühel endal enese üle valitseda. Kõlab kui anarhismipropageerija märg unenägu. See oleks küll raskesti teostatav, aga samas…
Tegelikult ma sellesse tõsiselt ei suhtu. Nagu viimasel ajal on mitu punkarit seoses oma erakonnastumisega rääkinud, ei usu nemadki üleüldisse võimupuudusesse. Villu Tamme ütles 15. septembril Eesti Ekspressi võrguväljaandes nii: „Sajaprotsendiline anarhist on üsna võimatu olla ning mida vanemaks inimene saab, seda enam ta mõistab, et anarhia inimeste kooselu vormina on tänapäeva situatsioonis võimalik üksnes erandjuhul ja piiratud tingimustes. Nii tulebki leida utopistliku ideaali kõrvale midagi käegakatsutavamat, mis südametunnistusega vastuollu ei läheks.“ Nii et jätame selle kujutelma praeguseks kõrvale.
Teine mõte, mis mul tekkis, on see, et erakondade asemel võiksid valimistel kandideerida vaid üksikkandidaadid. Ei mingeid parteisid ega valimisliite, ainult üksikkandidaadid. Indrek Tarand tegi seda ju möödunud aastal Euroopa Parlamenti pürgides ja tal see ka õnnestus. Sai veel rohkem hääli kui mõned viletsamad erakonnad kokku.
Jah, aga samas… Euroopa Parlamenti jõudnuna astus ta ju fraktsiooni. Isegi kui erakondi poleks, peaks üksikkandidaadid ühinema parlamendis või volikogus mingikski suuremaks või väiksemaks liiduks, sest üksinda jäädes on ikka väga raske midagi ära teha. Ja kui see ühinemine oleks kas või mitteametlik — see tähendab, et vormiliselt mingeid liite ei moodustataks −, muutuks koostöö täiesti võimatuks, sest lõpuks ei saaks ju keegi kellegi peale kindel olla. Iseasi, kui anda kogu võim ühe isiku kätte — aga see oleks juba diktatuur, ja säärast võimalust positiivses valguses näidata ma küll ei kavatse.
Võim spetsialistidele ja rahvale!
Kolmas võimalus, kuidas riiki ilma erakondadeta valitseda, on tugeva kodanikuühiskonna ehk siis mittetulundusühingute ja vabatahtlike seltside kaudu. Seda on varemgi välja pakutud, et erinevatest erialaühendustest ja kodanikuorganisatsioonidest võiks moodustada parlamendi, kes käib koos regulaarselt ja täies koosseisus — näiteks igal kuul −, pöörab tähelepanu kuulda ühiskonnas tekkinud probleemidele, arvestab nendega ja koostab seadusi. On arvatud, et palka poleks neile vaja maksta, sest seda saaksid nad oma põhitöökohast, ent minu arvates on kas või sümboolne tasu õigustatud, et inimestel ikka jätkuks motivatsiooni midagi riigi heaks ära teha.
Ka valitsuse võiks moodustada tarkadest ja sarmikatest spetsialistidest, kes oma tööd tunnevad ja julgevad enda tegude eest ka vastutada. Argument, et niisugused inimesed ei tunne ju poliitikat, ei oleks siis enam midagi väärt, sest poliitikuid polekski üldse alles.
Kuidas kaasata sellisel juhul rahvast? Eks ikka otsedemokraatia ehk rahvahääletuste ja miks mitte ka -koosolekute kaudu. Nii oleks igal kodanikul võimalus ise päris otse riigivalitsemisse oma panus anda.
Sellist süsteemi on muidugi kritiseeritud, kuid mina olen aru saanud, et selle vastu seisavad enamasti kutselised poliitikud, kes oma töökoha pärast pabistavad. See on loomulikult täiesti mõistetav, aga eks meil tulebki selgeks arutada, kas vajame sellist parlamenti, mis pakub selle liikmetele peavarju ja maksab kõrget palka, või niisugust, mille liikmete tööst tõuseb ka tõeline ja pikaajaline tulu. Kui me ei proovi, jääbki see küsimus vastuseta, ja meil ei jää muud üle, kui kibestunult edasi viriseda.
Võin julgesti välja öelda, et just nimelt viimasena kirjeldatud valitsemiskorrale ehk tõelisele rahvademokraatiale minu poolehoid kuulubki. Ma usun siiralt, et see oleks kõige õiglasem ja parem viis, kuidas Eestit juhtida.
Samas pole ma naiivne — ma isegi mitte ei looda, et praegused võimulolijad millelegi sellisele oma toetust avaldaksid. See tähendaks ju paljude poliitiliste ametikohtade lõppu (loe: ustavate parteijüngrite töötuks jäämist), mis tähendaks omakorda, et poleks enam sugugi nii kerge rahva raha eest nägu muigel hoida.
Aga vastusena pealkirjas esitatud küsimusele — jah, saaks, ja meie kõigi käes on võimalus seda ellu viia.
