Selline pealtnäha ideaalsus on viinud demokraatia uuele tasemele, kus puuduvad diskussioonid ja ratsionaalsed läbirääkimised. Otsuseid võetakse vastu dialooge pidamata ning nõrka opositsiooni ära kasutades. Põhjendamatult oleme veel selle kõige üle ka uhked, kuna meie ise oleme sellise valitsuse valinud.

ETV "Foorum" jääb arvatavasti paljudele kauaks meelde tänu Jürgen Ligi üleolevatele väljaütlemistele opositsiooni suunas ja Kadri Simsoni võrdlemisele otse-eetris ühe kodulinnuga. Kas tõepoolest oleme Eesti poliitmaastikul jõudnud sellisesse ajajärku, kus koalitsioon võib tagajärgedele mõtlemata teha ja öelda seda, mida sülg suhu toob? On Eesti üldsus jõudnud sellisesse staadiumisse, kus alateadlikult kiidame sellise teguviisile veel omakorda takka?

Konfliktid viivad edasi
Me elame demokraatias ning see eeldab dialooge ning avatud suhtlust erinevate ühiskonnakihtide vahel. Paratamatult peab iga ühiskonnaliikme arvamus lugema. Just vähemus suudab vajadusel üles kaaluda enamuse. Diskussioonid ning aktiivne suhtlus – sealhulgas ka läbi konfliktide – ongi see jõud, mis ühiskonda edasi viib. Kuidagi on otsene demokraatia ning elujõulised dialoogid koalitsiooniga Eestist ammu kadunud ning opositsioon tundub olevat kui paukpadrunite peal.

Paratamatult on demokraatia Eestis olnud mitmeid aastaid summutatud. Seda on tinginud eelkõige kaks printsiipi. Esiteks olematu kaaluga, rahva enda poolt maha tambitud opositsiooniparteid ning teisalt koalitsiooni hirmutustaktika. Viimane väljendub valitsusjuhtide väljaütlemistes, et kui me ei panusta ESM-i, EFSF-i, eurosse või elektriturule, pöördub Eestis võim ning pukki tulevad hoopis kommunistid.

Rahva hirmutamine
Viimane meetod on osutunud väga tõhusaks eesti rahva hirmutamise vahendiks. Tihti on nii peaministri kui ka rahandusministri otsustest välja kuvanud poliitiline polariseeritus - et eestlastel on valida kas vene karu või Euroopa Liidu vahel. Muidugi soovivad meist peaegu kõik seda viimast, kuna 47 aastat kestnud okupatsioon annab oma mõjudest siiamaani tunda.

Lõpuks lähtugem ikkagi sellest, et kõrgeima võimu kandjaks oleme ikkagi meie - kodanikud. Nii meie rahandusminister, peaminister kui ka parlamendisaadikud on selleks, et just rahva soove täita ja meid esindada. Just nimelt rahvas on praeguse valitsuse valinud ning peaks sellega ka rahul olema. Kuid ometi kuvab just koalitsiooni käitumisest läbi ka rahvale omane mentaliteet nii opositsiooni kui ka meile eluliselt tähtsatel küsimustel.

Targemad peaksid aru saama, et ei ole erilist vahet, kui ebapopulaarne on opositsioon. Praeguses olukorras peaks neid ikkagi toetama, sest just opositsiooni ülesanne on survestada koalitsiooni ning selle läbi midagi muuta.